Vöör vastu lainet

Koroonasse on Eestis surnud üle 1000 inimese. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

• Elu eest ei saa pageda turvaruumi
• Koroonasurmad pole tähtsamad kui teised
• Ühiskond peab toime tulema depressiooniga

Koroonasurmad on pannud ühiskonnale raske koorma, leiab juhtkiri.

Eile jõudsime Eesti koroonasurmade sünge verstapostini: epideemia algusest on sellesse haigusesse surnud tuhat meie kaasmaalast. Kogu maailmas on praeguseks koroonaviiruse tagajärjel surnud üle 2,9 miljoni inimese.

Stalinile on omistatud ütlus, et ühe inimese surm on tragöödia, kuid miljonite oma statistika. Meie ei tohiks kindlasti sellisest mõtteviisist lähtuda – iga lahkunu oli kellegi isa, ema, tütar, vend, õde, poeg, vanaema, vanaisa. Lähedaste kaotus puudutab inimesi ja pole imestada, et Eesti ühiskonnas on kasvanud depressiivsed meeleolud.

Samal ajal ei tohi unustada ka neid lahkunuid, kes surid muul põhjusel kui koroona. Eestis on neid samal ajavahemikul olnud üle 17 500 ja nende kaotus on olnud lähedastele sama valus. Tänasestki lehest saab lugeda kajakiõnnetusest, kus hukkus kaks inimest. Surm on paratamatu, aga iga elamata jäänud päev on korvamatu.

Koroonakriisi valus paradoks on, et meedia võimendab paratamatult koroonasurmi üle. Kuid kindlasti ei tohi inimestel teha vahet surma põhjuse järgi.

Mis aga ühendab selle aasta lahkunuid, on löök, mille epideemia on andnud inimväärikusele. Väga paljusid neist, kes epideemia ajal lahkusid, ei saanud lähedased haiglas külastada. Ei olnud võimalik hoida lahkumise hetkel kõige kallima kätt. Ei olnud võimalik jätta hüvasti.

Ja seda viimast ühiskonnas palju laiemalt. Ei olnud võimalik sõpra väärikalt ära saata, olla hetk ta juures sarga kõrval, meenutada teda hea sõnaga peielauas. Lein jäi õigel viisil leinamata, mure jagamata, viimne austus avaldamata. Sest koroona ei lubanud koguneda.

Pandeemia on nagu tormine meri, kus tuleb vöör lainele vastu keerata. Oleme läbi tulemas teisest lainest ja vaatamata väikestele jagelemistele kindlasti paremini valmis järgmiseks.

Eesti rahvas on näinud ajaloos massiliselt oma inimeste tapmist, küüditamist ja põgenemist. Paljudes peredes on vanavanemaid, kelle haud on teadmata, kaugel külmal maal või meresügavuses. Selle eraldatuse ja lähedastest eemale kistuse tõttu on praegused koroonaaja surmad nii mõneski mõttes traagiliselt sarnased toonastega.

Meie keskel on veel inimesi, kes on kogenud küüditamist. Me oleme rahvana läbi elanud Estonia katastroofi ja leinanud neid 852 hukkunut. Ent noorema põlvkonna jaoks on koroonasurmad nende esimene tõsisem rahvuslik tragöödia. Neil tuleb leida sellega oma suhe ja oma viis toimetulemiseks.

Ajaloole ei tule lõppu ja elu eest ei saa pageda turvaruumi. Pandeemia on nagu tormine meri, kus tuleb vöör lainele vastu keerata. Oleme just läbi tulemas teisest lainest ja vaatamata väikestele jagelemistele ja apsakatele oleme kindlasti paremini valmis järgmiseks.

Oleme olnud nõudlikud enda suhtes. Vaktsineerimine ei kulge küll nii ladusalt, nagu tahaks, aga rahvusvahelises võrdluses kulgeb see paremini kui paljudel teistel ühiskondadel. Oleme tüdinenud piirangutest, kuid avaldame meelt väärikalt, mitte aknaid lõhkudes. Kehtestame piiranguid, kuid ei lähe sellega äärmustesse.

Ja meil on olnud ka parajal määral õnne. Kui kogu maailmas on koroonasse surnud keskmiselt 2,2 protsenti nakatunuist, siis Eestis on see näitaja ligi kaks ja pool korda väiksem – 0,9 protsenti. Miski ei pisenda küll ühegi enneaegse surma traagikat, kuid olukord lubab siiski vaadata tulevikku mõõduka eneseusuga.