AK ⟩ Kunstimuuseum avatakse kell 10 hommikul, peale koroonat

Kumu direktriss Sirje Helme. Foto: Tairo Lutter

Kunstiajaloolane Andres Kraas vestles Eesti Kunstimuuseumi peadirektori Sirje Helmega, et uurida, kuidas Kadriorus paiknev mäluasutus piirangute kiuste toime tuleb ja mida plaanitakse lähiajal ette võtta. 

Mis sellest traditsioonilisest muuseumi-suhtlusest nüüd saab, kas seda saab uuesti üles ehitada?

Kindlasti on lihtsam taastada kohvikukülastusi ja kontserte. Ma ei oska ennustada, millal hakkavad toimuma uuesti rahvarohked näituste avamised, me oleme need juba ise ära unustanud. Raskem on taastada sisemist meelerahu ja motivatsiooni, sest suletud olek, kodukontorid, pidevad veebikoosolekud, mis kurnavad rohkem kui füüsilised kiired koosolekud jne, on suurendanud individualismi ja fragmenteerumist, mis niigi ühiskonnas domineerib.

Mida peaks kunst ja muuseum koroonalt õppima?

Ikka seda, et lõhkuda on kergem kui ehitada. Ma ei tahaks targutada, et halvaks  tuleb alati valmis olla, selles meeleolus ei saaks ju midagi uuesti tegema hakata, loomingu protsess iseenesest eeldab teatavat utoopilist usku tuleviku olemasollu. Meie jutuajamise alguses ütlesin, et koroonaperiood pole kaugeltki läbi ja kindlasti peame tegelema edaspidigi tõsiste probleemidega. Kardan, et suuremad tagajärjed alles hakkavad kujunema. Alates inimesest kui bioloogilisest suhtlemisvajadusega olendist. 

​

See tähendab, et pikemaid strateegiaid on pisut mõttetu praegu liiga tõsiselt võtta. Muuseumil on selles olukorras kahekordne roll – ühelt poolt mitte kaotada oma selgroogu, sest meie kätes on kultuurimälu kandjatena nii meeletult suur ja oluline väärtus. Teisalt peame arvestama muutusi, mis on juba tekkinud ja tekivad seoses viirusega. Eeskätt puudutab see omavahelist suhtlust, kuid suuremas plaanis on tegelemist meie publikuga. Õppima peame uusi kommunikatsiooniviise ja veel sadat pisiasja ning muidugi kangekaelset lootuse säilitamist.