N, 19.05.2022

Mudlum: põlvkondade moraalist, vihakõneta

Mudlum
, kirjanik
Mudlum: põlvkondade moraalist, vihakõneta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mudlum.
Mudlum. Foto: Madis Veltman / Postimees

Põlvkondadevaheline konflikt on suuresti see, mis käivitab ühiskonna mullistused, kirjutab kirjanik ja kolumnist Mudlum.

Ajaleheartiklis filosoofia põhiküsimusi ei lahenda. Aga võib-olla saab kirjutamise käigus vähemalt mõni asi endale selgemaks mõeldud.

Viskame kõigepealt õhku väite, et praegune ühiskonnaelu on oma olemuselt neurootiline. See väljendub selles, et ükskõik mis muutusele ühiskonnas reageeritakse tavalisest suurema hirmu, ärevuse, mure, viha ja süütundega. See on põhjustatud keerulisest kompleksipuntrast, aga üheks osiseks on kindlasti see, et moraalinormid muutuvad inimelu jaoks liiga kiiresti. Siin pole muidugi midagi uut – alati on kurdetud selle üle, et noorus on hukas. Kas aga on olnud aega, kus «hukas» olemine tähendab hoopis leebemat, rahumeelsemat, sallivamat ja õrnemat ellusuhtumist kui vanemal põlvkonnal tavaks? Lumehelbekestena määratletakse ju malbeid androgüünsevõitu noori, kes ei pane kõvasti pidu, ei loobi majade aknaid sisse, kaitsevad loodust ja loomi, on sallivad peaaegu kõige vastu maailmas, välja arvatud oma vanemate põlvkond. Kipub vist olema nii, et see vanemate põlvkond on sündinud 1960ndatel ja neile omistatakse lumehelbekeste poolt kõik halb, mis maailmas parasjagu nende tundeid riivab.

Juhtumisi on 1960ndate põlvkond just see, kus ma ise olen sündinud. Mäletan väga hästi ennast 16-aastasena, kui ma olin kõige uuem, kõige värskem väljalase, kes nii-öelda pärismaailma sisenema hakkas. Täiskasvanute. Võttis veel kõvasti aega, enne kui sain aru, et tegelikult ei ole täiskasvanuid olemas, vähemalt mitte sellistena, nagu me neid lapsena ette kujutasime – mingid ülimad olendid, kellele on kõik lubatud, kes teavad kõike ja oskavad kõike. Siis alles keeruliseks läheb, kui täis kasvad. Ja lihtsamaks ei lähe õigupoolest enam peaaegu mitte kunagi.

Märksõnad
Tagasi üles