Ida-Aasia välispoliitika jälgimine on viimase kolme nädala jooksul kestnud kõrgetasemeliste kohtumiste konveieri taustal osutunud väljakutsuvaks, kuid mõnusaks mõttematemaatikaks. Näiliselt liitlassuhete tugevdamiseks peetud kohtumised on näiteks Lõuna-Korea asetanud ebamugavasse kahvlisse. Kas Korea poolsaare tuumaküsimus on järjekordne süllekukkunud vahend suurriikide omavahelistes mängudes? Kõikide peetud läbirääkimiste fookus keskendus valdavalt Hiina ning Ameerika Ühendriikide suhetele, millele Korea probleem on end külge liiminud juba orgaanilise osana.
Valge Maja Korea-poliitika ülevaatamise tulemusi oodatakse pikisilmi. Joe Bideni presidendiks asumise järel ei lubanud esimesed signaalid just ülearu – Põhja-Koreast ei kõneldud Hiina ning Iraani kõrval silpigi. Pikaks venis ootus ka Pyongyangis, kus jaanuaris peetud Korea Töölispartei 8. kongressil viidati USA-le kui jätkuvalt prioriteetsele välisvaenlasele, kuid hoiti tagasi otsesemaid rünnakuid vastvalitud presidendi pihta. Märtsis sõlmisid Washington ja Soul kogu Donald Trumpi valitsusajal paksu tüli põhjustanud kaitsekulude jagamise leppe. Meenutagem Trumpi soovi tõsta Lõuna-Korea panust viis korda vaid ühe aasta jooksul. Joe Bideni liitlassuhete taastamise poliitika tõstis Lõuna-Korea panust iga-aastaselt 13 protsendi võrra lähima viie aasta jooksul, mis on segaste sõnumitega Trumpi poolt tahtmatult käima lükatud kümnete miljardite väärtuses Lõuna-Korea armee moderniseerimisele siiski kahepoolselt kasulik tulemus.
/nginx/o/2021/12/16/14264142t1h51db.jpg)
/nginx/o/2021/04/08/13718645t1h7349.jpg)