Vahur Afanasjev. FOTO: Madis Veltman

Vaktsineerimise korralduse üle virisemine on omal kohal, kuid ei tohi öelda, et Eesti riik on meid üksi jätnud, kirjutab kolumnist Vahur Afanasjev.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mõtlesin kaardikepist, mille tegin koolis. Väga kenasti lihvitud. Pintslid olid masendavalt kehvad. Lakkisin kuidagimoodi üle ja tulemus oli mitteilus. Aga ma püüdsin. Ja kaardikepp sai siiski funktsionaalne.

Mul oli hiljuti õnnetus. Olin veidi lähedal inimesele, kes osutus koroonahaigeks. Terviseamet oli veidi seda meelt, et on minu otsus, kes jään karantiini, kuna kohtumine oli lühike ja vabas õhus. Ma ikkagi jäin. See osutus isiklikus plaanis väga oluliseks, aga ma ei kurda. Inimese kohus on sõjaolukorras käituda nii, nagu on tarvis enamusele. See pole mingi odav sotsiaalne vastutus, vaid isiklik otsus.