Andres Herkel FOTO: Konstantin Sednev

Vaktsiinipsühholoogiast on ootamatult kujunenud meie aja veidruste peegel, kirjutab kolumnist Andres Herkel. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Olen enamasti õigeks pidanud mitte kaasa minna valitsuse kõikvõimalike koroonatõrjeotsuste kritiseerimisega. Rahulolematuid jätkub niigi. Üks asi on teha iga päev kümneid ja sadu tuhandeid inimesi puudutavaid otsuseid ja hoopis teine asi on metsatalus kirjatöid tehes oma vaktsineerimisjärge oodata. Kannatlik tuleb olla.

Aplodeerisin mõttes Tanel Kiigele, kui Eestil jätkus mõistust mitte liituda Euroopa riikide paanikahoogudega AstraZeneca vaktsiini suhtes, mil hädas ühiskonnad seda kõige enam vajasid. Meie valitsuse teadusnõukoda paistis palju targem kui Saksamaa Robert Kochi Instituut, kes suurriigi vastutust adumata vallandas üldise umbusu doominoefekti.

Nädalavahetuse vaktsineerimistalgud jätsid aga õige veidra mulje, kus ühed ei tahtnud end süstida lasta ja teised ei saanud. Medicumi tervemõistuslik soov eapiiri alandada, et talgud raisku ei läheks, tekitas riigi vastuseisu ja suuremat sorti segaduse.

Riigi paindumatusele annab mingi vastuse Euroopa statistika, mis näitas, et muidu kiirelt süstiv Eesti on hädas just kõige eakamate riskirühmani jõudmisega. Mõistetav on ka täispingel töötavate haiglate mure, mida vanemaealiste raskes seisus patsientide juurdevool tekitab.