Ene Kallas: aja väntsutamisest kevadel ja sügisel

Ene Kallas Foto: Konstantin Sednev

Hommik. Kell on poisike, tiksub kuuendat tundi. Üks väga väike, väga sirgete ja pikkade juustega tirts külmetab koos vanaemaga bussi oodates. Tirts teab, et kui valgus säratab sada meetrit eemal asuvast majaaknast, siis on buss kahe minuti pärast kohal. Niisiis hoiab ta majal pingsalt silma peal. Buss ei tule.

«Vanama, mis kell on?» Vanaema vaatab käekella ja ütleb, et buss hilineb täna. Ja ole, lapseke, rahul, küll ta tuleb. Alati on tulnud. Ja kirikus on soe. Ning pärast saab Tiina ja Taneli juurde minna joonistama. Tirts jääb vastusega rahule. Kaheks minutiks. «Vanama, mis kell nüüd on?» Ja niimoodi pool tundi järjest. Muidu nii kannatliku loomuga vanaema läheb mõne aja möödudes samuti rahutuks. Midagi on valesti.

Tuppa jõudes ja raadiot kuulates selgus, et midagi oligi valesti. Kell oli valesti... Vanaema oli kurb, sest oli suur ülestõusmispüha.