Christina Värno. FOTO: Erakogu

Märsi lõpul peeti üleeuroopalist meediapädevuste nädalat. Selle valguses on hea mõelda iseenda käitumisele digimaailmas, kirjutab TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudeng Christina Värno.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kellelegi pole enam uudis, et andmed ümbritsevad meid kõikjal. Iga tühisena tunduva klikiga jätame endast maha terve hulga informatsiooni. Ja mitte lihtsalt ei jäta maha, vaid jätame selle enda profileerimiseks, müümiseks ja teistele kasutamiseks. Enesemüümine ei seisne enam ainuüksi oma keha müümises, vaid ka andmereas, mida inimesed hooletusse jätavad.

Sügisel sai ETVst vaadata dokumentaalfilmi «Mida Amazon meie kohta teab?». Filmis rääkis oma loo naine, kes palus Amazonil endale saata kõik tema kohta kogutud andmed. Selgus, et ainuüksi Amazonis tehtud ostude otsingute põhjal suutis platvorm kindlaks teha, millal oli naine haige või millal vaevles unetuse käes. Rääkimata koostatud profiili põhjal talle suunatud reklaamidest. Küllap on viimast nii mõnigi internetikasutaja märganud. Otsid Google’ist saapaid ning järgmisel hetkel on Facebook täis saabaste ja muude jalanõude reklaame. Nii lihtne ja mugav! Jah, ilmselt on see paljude esimene mõte. Kõik, mida ma tahan, tuleb mulle ise kätte.

Viskan õhku ühe teoreetilise küsimuse: kas sa päriselt tahad seda, mida sulle sotsiaalmeedias näidatakse, või sa arvad seda tahtvat? Kipun arvama, et paljudel juhtudel räägime viimasest. Kas mitte sinu kui tarbijaga ei manipuleerita?