/nginx/o/2021/03/01/13657534t1h60e8.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/04/06/13715773t1h3aef.jpg)
- Täiskasvanul on voli astuda seksuaalsuhtesse vähemalt 14-aastase teismelisega
- Enamikus Euroopa riikides on vastav eapiir asetatud aasta või kaks kõrgemale
- Iga kolmas hilisteismelise ikka jõudnud nooruk on kogenud seksuaalset ahistamist
- Seksuaalvägivalla kogemist võib võrrelda diabeedi ja kõrgevererohutõve kahjudega
Tihti räägitakse eelkõige lapsest, kes on endast aastaid vanemaga seksuaalsuhtes, aga unustatakse ära teine pool, enamasti temaga teadlikult manipuleerinud või teda peibutanud ja ähvardanud täiskasvanu, kelle taktikepi järgi suhe kulgeb, kirjutab noortenõustaja ja Tartu Ülikooli seksuaaltervise keskuse naistearst Made Laanpere.
Eestis plahvatas järjekordne arutelu seksuaalse enesemääramise vanusepiiri tõstmisest. Loodetavasti saab pikk teekond sel korral õnneliku lõpu. Abstraktsetele arvudele puhuti sisse päris elu, kui mitu ohvrit julges oma lapse- või noorukieas juhtunud lugusid avalikult jagada. Eestis tavaks olnud vaikimist arvestades on see väga vapper tegu. Minu siiras lugupidamine kõigile julgetele, sest vaid nii saab näidata, et tegu pole üksikjuhtumitega.
Erinevalt eelmise kümne aasta aruteludest on seksuaalse enesemääramise eapiiri otsustamisel nüüd ühiskonnal valmidus lapsi kaitsta. Varem kõhklesid ka noored ise rohkem, sest nii mõnelegi tundusid täiskasvanute pakutud uued reeglid sekkumisena noorte omavahelistesse seksuaalsuhetesse. Võimalusest see seaduses välistada varem eriti ei räägitud. Siiski arvas juba 2015. aastal laste ja noorte väärkohtlemise uuringus üle poole 16–19-aastastest noortest, et seksuaalse enesemääramise eapiir peaks olema vähemalt 16 aastat.
Mida noorem laps, seda suurem kahju
Praegune olukord, kus kuitahes vana täiskasvanu võib astuda seksuaalsuhtesse 14-aastase lapsega, annab võimaluse vägivalla levimiseks. Mida räägivad teadusuuringud vägivallast Eestis?
Äsja avaldati Euroopa põhiõiguste ameti 2019. aastal 28 riigis ja 35 000 osalejaga tehtud Euroopa kuriteoohvrite, turvalisuse ja ohvrite õiguste uuring. Selle tulemused paljastavad meie kohta üsna kurvaks tegevaid fakte. Võrreldes teiste Euroopa riikidega, esineb füüsilist vägivalda Eestis kõige rohkem. Viimase viie aasta jooksul on seda kogenud 18 protsenti vastanutest, Euroopa keskmine oli samal ajal kaks korda madalam, 9 protsenti. Vägivallast politseisse teatamise aktiivsuselt kuulub Eesti aga just pingerea lõppu: vaid 13 protsendil juhtudest helistatakse politseisse, Euroopas kutsutakse politsei keskmiselt kaks ja pool korda sagedamini ehk 30 protsendil kordadest.
/nginx/o/2021/04/06/13715774t1hb843.png)
Vägivalla anatoomiat Eestis ilmestab asjaolu, et laste füüsilist karistamist sallitakse rohkem kui täiskasvanutevahelist vägivalda. Kolm aastat tagasi leidis 42 protsenti küsitletutest, et teatud olukordades on laste füüsiline karistamine pigem vajalik, samas vaid 19 protsenti kiitis heaks probleemide lahendamise vägivallaga täiskasvanute vahel. Tuleb välja, et eestimaalased ei pea laste ja täiskasvanute õigusi samaväärseks ega adu vägivalla pikaaegset negatiivset mõju lapse tervisele ja arengule. Teadusuuringud näitavad aga, et mida noorem on laps, seda enam teeb vägivald talle kahju.
Värsked uuringuandmed seksuaalvägivalla kohta ei paku paraku paremat pilti. Seksuaalvägivalla ohvriks langeb Eestis elu jooksul 23 protsenti naistest ja 4 protsenti meestest, pool neist kogeb seksuaalvägivalda just lapsepõlves. Toodud arvud ei sisalda aga ahistamist, mida tuleb ette mitu korda rohkem.
Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise mulluse uuringu tulemustest selgus, et 32 protsenti 16−19-aastastest on elu jooksul langenud seksuaalse ahistamise või seksuaalvägivalla ohvriks. Samasuguse tulemuse andis viis aastat varasem küsitlus, milles leiti lisaks, et 17 protsenti noortest koges esimest korda või ebameeldivaimat seksuaalset väärkohtlemist alla 12-aastasena. Need arvud jätavad välja internetis toime pandud ahistamised.
Lisaks on teada, et seksuaalvägivalda kogevad enam need lapsed, kelle vastu on varem kodus kasutatud vaimset või füüsilist vägivalda või kes näevad vägivalda vanematevahelistes suhetes. Haavatavust, ebakindlust, mõjutatavust ja ärakasutamise riski suurendab vanemate vähene toetus ja hoolivus, mis tõukab last otsima tähelepanu ning lähedust väljastpoolt kodu. Niisiis eristuvad lapsed ja noored kõigis uuringutes olulisima seksuaalvägivalla riskirühmana.
Lihtsasti ümberlükatavad on ka seksuaalse enesemääramise praeguse vanusepiiri kaitsjate teised argumendid. Mõelda võiks, et menstruatsioonide algus, mis tähistab viljastumise võimet, ei pea käima sünkroonis seksuaalelu alustamisega alaealise ja täiskasvanu vahel. Tüdrukutel algavad menstruatsioonid keskmiselt juba 13-aastaselt, mil noorte arengueesmärgid on hoopis muud.
Ahvatlemine vajab tingimusteta hukkamõistu
Teiseks näitavad küsitlused, et Eesti noored ise soovivad seksuaalsuhteid alustada keskmiselt 17–18-aastaselt – neiud 17,3- ja noormehed 17,8-aastaselt –, viimasel kümnendil on need vanused püsinud stabiilsena. Enamikul noortest ei ole seksuaalvahekord omavaheliste suhete loomisel esimesena fookuses. Loomulikku seksuaalsust ja seksuaalsuhete arengut võib kirjeldada trepiastmetena, mida mööda tasapisi mõtetes, tunnetes ja kogemustes edasi liigutakse, enne kui jõutakse seksuaalvahekorrani. Selles liikumises on igas eas, aga eriti murdeeas, ühtviisi tähtsad kõik tasandid.
/nginx/o/2021/04/06/13715775t1h8998.jpg)
Siiski küpseb osa noori kiiremini. Nii tehaksegi erandeid noorte omavahelistele seksuaalsuhetele paljudes riikides, kus enesemääramise eapiiri on tõstetud. Arvesse ei võeta mitte ainult ohvri ja toimepanija vanust, vaid ka nende vanuse vahet ning muid asjaolusid, olgu sõltuvussuhe või mõjuvõim teise üle. Näiteks Kanadas ei ole 12–13-aastaste puhul seksuaalsuhe seaduse orbiidis, kui noorte vanuse vahe on alla kahe aasta, ja 14–17-aastastel alla viie aasta. Pole mingit kahtlust, et samasuguseid põhimõtteid saab mõistlikult seadusesse kirjutada ka Eestis.
Üpris ettearvatavalt, kuid siiski kahetsusväärselt tõusetub ka praeguses debatis tihti ühiskonnas laialt levinud ohvrit süüdistav hoiak. Toon mõne näite. Me võime küll lastele anda seksuaalharidust nii eelkoolieas kui ka koolis, aga see ei muuda automaatselt täiskasvanute suhtumist, kui kuriteo ärahoidmist nähakse vaid ohvri oskusena öelda «ei», mitte vajadusena selliste tegude toimepanemist alati ja selgelt hukka mõista. Tihti räägitakse eelkõige lapsest, kes on seksuaalsuhtes, aga unustatakse ära teine pool, enamasti lapsega teadlikult manipuleerinud, kas teda peibutanud või ähvardanud täiskasvanu, kelle taktikepi all seksuaalsuhe kulgeb. Enamasti ei ole 11–15-aastastel soovi seksuaalsuhteks ning nad ei saa aru täiskasvanute tegude seksuaalsest iseloomust oma loomuliku arengu, mitte teadmiste puudumise või rumaluse tõttu. Eriti siis, kui laps otsib võõralt kodus saamata jäänud tähelepanu, hoolimist ja toetust.
Ohustab nii füüsilist kui ka vaimset tervist
Lisaks nõutakse lastelt tegude avalikustamist, ehkki uuringute järgi ei räägi seksuaalsest väärkohtlemisest kunagi ja mitte kellelegi üle poole noortest. Võib-olla tasuks esmalt paremini aru saada juhtunu varjamist põhjustavatest barjääridest, et neid siis vähendama asuda.
Seevastu leidis siseminister Kristian Jaani 5. märtsil justiitsminister Maris Laurile saadetud arvamuses, et «vanusepiiri tõstmine tekitab praktilisi probleeme», täpsemalt «vanusepiiri tõstmisel muutub keerukamaks tõendamine, kas teo toimepanija sai või pidi aru saama, et kannatanu on alla 16-aastane». Alaealisega seksuaalsuhtesse astuv täiskasvanu peab võtma vastutuse ja sellepärast ei saa hoida latti madalal, et tal oleks kergem aru saada lapse vanusest. Teisalt, kuidas pelgalt peale vaadates öelda, kas laps on 13- või 14-aastane?
Eapiir ja väärkoheldud teismelised
- Eestis on seksuaalse enesemääramise eapiir 14 aastat, naaberriikides aga kõrgem: Soomes, Lätis ja Leedus 16 aastat; Rootsis ja Taanis 15 aastat.
- Täiskasvanu kohustus on alati last aidata. Nõu saab lasteabi telefonil 116 111 või lasteabi.ee veebilehelt.
- Elu jooksul on väljaspool internetti vähemalt üht liiki seksuaalse väärkohtlemise ehk seksuaalse ahistamise või seksuaalvägivalla ohvriks langenud 45 protsenti 16–26-aastastest Eesti noortest.
- 2015. ja 2020. aasta uuringute andmetel oli elu jooksul seksuaalset väärkohtlemist kogenud 32 protsenti 16–18-aastastest noortest.
Vägivalla esinemissageduses mängivad väga olulist rolli ühiskonnas levinud hoiakud. Laialt levinud ohvri süüdistamine tähendab vägivallatseja õigustamist. Kuid sama oluline on see, et raamid neile hoiakutele annavad pikemas vaates õiguslikud regulatsioonid. Olen oma töös korduvalt näinud, kuidas toimepanija on oodanud kuriteo toimepanekuks ohvri 14. sünnipäeva. 16-aastaselt oskab noor palju paremini ära tunda nii manipuleerimist kui ka aru saada seksuaaltegevusest, milleks anda nõusolek või milleks mitte.
Ja lõpuks tervisest. Mitte ükski teine vägivalla liik ei põhjusta sellisel määral tervisehäireid nagu seksuaalvägivalla kogemine, mida võib võrrelda diabeedi ja kõrgvererõhktõve ühiskondlike kahjudega. Mida noorem ohver ja mida korduvam vägivald, seda suurem on tõenäosus, et paranemisprotsess, kui see üldse aset leiab, on pikk ning raske. Aastatega on kogunenud mahukas tõendusmaterjal arvukatest nii füüsilise kui ka vaimse tervise häiretest, mida seksuaalvägivald tekitab.
Poliitikud soovivad tihti muutustele külge riputada hinnasilte. 2017. aastal ajakirjas Politics, Philosophy and Economics ilmunud artiklis leiti, et vägivallakahjud maailmas ulatuvad 9,4 triljoni dollarini (8 triljoni euroni), mis on ligi 11 protsenti majanduse kogutoodangust. Naiste ja laste vastu suunatud vägivald moodustab sellest hiiglaslikust summast 85 protsenti. Ainult laste väärkohtlemisest saadud kahju läheb ühiskonnale 26 korda kallimaks kui sõjad ja terrorism kokku. Kas keegi tahaks teha uuringu, millistest summadest käiks jutt Eestis?
KOMMENTAARID
Mariana Saksniit: seksuaalse väärkohtlemise läbielanu tunneb süüd, häbi ja vastutust
/nginx/o/2021/04/06/13715776t1hb311.jpg)
Toetan kahe parlamendierakonna poolt välja käidud põhimõtet muuta karistatavaks seksuaalvahekord noorema kui 16-aastasega, kui poolte vanusevahe on rohkem kui neli-viis aastat. 16-aastane nooruk on suurema tõenäosusega võimeline mõistma konsensusliku ja mittekonsensusliku seksuaalsuhte erinevusi ning ennast kaitsma, kui ta oleks osanud seda teha kaks aastat varem. Liiga sageli näen oma töös seksuaalse väärkohtlemise kahtlusega napilt üle 14-aastasi lapsi.
Kindlasti oskab osa 14-aastasi end seksuaalselt määratleda, oma vajadusi tajuda ja neid väljendada, kuid tehakse viga, kui arvestatakse ainult lapse võimet või võimetust asjadest aru saada. Palju enam tuleks olukorra hindamisel tähelepanu suunata täiskasvanule, kes kasutab mõjuvõimu oma vajaduste rahuldamiseks. Sel juhul ei saa enam eeldada lapselt vastumeelsele, ebavõrdsele või ebasobivale ning sageli manipuleeritud seksuaalsele tegevusele «ei» ütlemist ja selle eest võrdselt täiskasvanuga vastutamist.
Praktika näitab, et need, kellel on vastupandamatu soov astuda vahekorda napilt-napilt seksuaalse enesemääramise õiguse eapiiri ületanud lapsega, elavad meie kõrval ja ümber ning sageli ei erine nad teistest täiskasvanutest väliselt mitte millegi poolest.
Väga tihti ei räägi seksuaalse väärkohtlemise läbielanu endaga toimunust vähemalt esialgu mitte kellelegi, sest tunneb süüd, häbi ja vastutust. Aga vastutustunne kuulub tegelikult ju väärkohtlejale, kes adresseerib selle oma ohvrile.
Läbielatut avaldab seksuaalse väärkohtlemise ohver rohkem siis, kui traumast põhjustatud ülemäärane ärevus, paanikahood või keskendumisraskused hakkavad tõsiselt igapäevaelu segama.
Otsitakse keegi, keda võib usaldada ning kellelt loota hinnanguvaba tuge ja abi. Kõige sagedamini on selleks parim sõber või lähedane lapsevanem, aga ka õpetaja, arst või psühholoog. Siiski ei ole harvad ka need juhtumid, kus laps on küll rääkinud oma kogemusest, aga teda pole usutud. See laps ei pruugi teist korda enam ennast avada ja kasvab oht, et ummikseis lõpeb suitsiidikatse või suitsiidiga.
Õnneks paistab, et nii vanad kui ka noored tunnevad järjest paremini väärkohtlemise spetsiifilisi märke ära. Hoopis suurem probleem on endiselt see, et neid märke kaldutakse normaliseerima, sekkumist edasi lükkama ja ohvrile juhtunu eest vastutust panema.
Brit Tammiste: seksuaalsest väärkohtlemisest ei kõnelda piisavalt palju
/nginx/o/2021/04/06/13715777t1hc19b.jpg)
Ministeerium loodab seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmise eelnõu saata kooskõlastusringile aprilli lõpus. Aruteludes on otsustamisel kaks peamist küsimust: kas tõsta eapiiri 15 või 16 eluaasta peale ning milline peaks olema vanusevahemik noorte omavahelisteks seksuaalsuheteks ilma järgneva kriminaalvastutuseta. Seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmine ei ole üksnes kriminaalpoliitiline otsus, tegemist on ka eetilise ja tervise teemadega seonduva küsimusega.
Ministeeriumi uuringutest selgub, et lapsed ja noored tahavad rohkem infot väärkohtlemisest hoidumiseks ning abivõimaluste tundmiseks. Kaks noort kolmest leiab, et nendega ei kõnelda seksuaalsest väärkohtlemisest piisavalt palju. Enim soovitakse infot saada koolist, ennetusprogrammidest või vanematelt.
Väärkohtlemise levik laste seas ei ole viimastel aastatel vähenenud, registreeritud seksuaalkuritegude statistikasse jõuab väike osa väärkohtlemise juhtumitest. Väljaspool internetti seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise korral ei räägi ligi pool noortest oma kogemusest kellelegi. Neist omakorda peaaegu pool tõi põhjusena välja, et juhtunu ei olnud nende hinnangul kellelegi rääkimiseks piisavalt tõsine. Ligi kolmandikul juhtudest oli põhjuseks häbitunne ning ligi viiendik ei arvanud juhtumi ajal, et temaga juhtunu oli vale. Kümnendik ohvritest tõi välja, et nad ei teadnud kedagi, kellele rääkida.
Ühiskonna teadlikkus on mõne aasta taguse ajaga võrreldes suurem, mis väljendub kasvõi selles, et väärkohtlemisest julgetakse järjest rohkem teada anda. Kõige olulisem on, et kui laps oma murest räägib, tuleb teda kuulata ja uskuda. Eelmisel nädalal saatsime spordiorganisatsioonidele materjalid, et nad oskaksid paremini laste väärkohtlemist ennetada ja tegutseda.
Mullu toetasime Eestis lipusüsteemi kasutuselevõtmist, mis aitab lastega töötavatel täiskasvanutel probleemset seksuaalkäitumist paremini ära tunda ja ennetada. Ka veel praegu võivad lasteasutused sotsiaalkindlustusameti nõusolekul vastava koolituse läbida.
Eakohast, tähelepanu või kohest sekkumist vajavat seksuaalkäitumist aitab nii lapsevanematel kui ka õpetajatel ära tunda murebaromeetri hindamisvahend, millega saab tutvuda kriminaalpoliitika veebilehel.
Andres Aru: noored vajavad eakohaseid selgitusi
/nginx/o/2021/04/06/13715778t1hb153.jpg)
Kindlasti tuleb lapsi kaitsta igasuguse seksuaalse väärkohtlemise ja ärakasutamise eest. Õiguskantsleri poole selliste muredega pöördutud ei ole. Kui selline pöördumine peaks õiguskantslerini jõudma, saame lapse suunata nende inimesteni, kas väärkohtlemise juhtumeid uurivad ja ohvreid abistavad.
Seaduse parandamiseks sobivad muudatused, millest on väärkohtlemise ja ärakasutamise juhtumite lahendamisel abi. Seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmisel tuleb silmas pidada ka noorte siiraid suhteid. Selleks et kaitsta eapiirilähedase vanusega noori, on paljudes riikides välistatud kriminaalvastutusest juhtumid, kus eapiirist noorema isiku ja tema partneri vanuseerinevus pole suur.
Väärkohtlemise ennetamiseks on oluline inimese- ja suhteõpetus. Kõigile lastele tuleks eakohasel viisil selgitada, millised tegevused on sobilikud ja lubatud ning millised mitte. Samuti vajavad lapsed teadmist, kuidas luua ning hoida turvalisi suhteid. Seksuaalsusega seotud teemadel vajaksid rohkem teadmisi ka lapsevanemad ja lastega töötavad täiskasvanud, et nad oskaksid neil teemadel lastega rääkida ning sobimatut käitumist ära tunda.