/nginx/o/2021/04/04/13712473t1hbab6.jpg)
Jättes kõrvale asjaolu, et avalikkus on kuulnud valitsuse salataskus olevast maailma parimast vaktsineerimisplaanist eelmise aasta sügisest saadik, olid möödunud nädalavahetusel toimunud vaktsineerimistalgud täiesti uuel tasemel vaatemäng.
Piiskhaaval vaktsiinidoose oodanud perearstikeskustes, kus nimekirjad riskirühmadesse kuuluvatest inimestest eeldatavasti ootel, vaadati ilmselt üllatusega seda, kuidas sotsiaalministeerium ja terve haigekassa asusid korraldama vaktsineerimistalguid. Selle eelduseks oli ilmselt ka asjaolu, et seeniorid istuvad pidevalt võrguväravais ja vaatavad, mida huvitavat neile tervise asjus pakutakse.
Riiklik ettekujutus sellest, kuidas inimesed käituma peaksid, erines aga sellest, mida vaktsineerimiskeskusi üles ehitanud eraettevõtted (peaasjalikult Tallinnas) nägid – broneeringute ajad täitusid vaevaliselt. Tehti loogiline otsus ja alandati vanusepiiri, mille kohta info sotsiaalmeedias kohe kulutulena levima hakkas. Hakkajamad tegid proovi: läksid kohale ja rakendasid tavapärast Lutsari-Priske meetodit (nii teadusnõukoja esimees kui ministeeriumi kantsler said oma vaktsiinidoosid väidetavalt just selle tõttu, et riskirühma esindajad olid neile ettenähtud vaktsineerimisajaks saabumata jäänud). Pole põhjust arvata, et vaktsiinile «tormi jooksnud keskealised» ei olnud oma vanematelt sugulastelt küsinud, kas neil poleks soovi kaasa tulla.
Seesugust käitumist toetas ka varem võetud ametlik seisukoht, et vaktsiinidoose ei tohtivat kindlasti raisku lasta. Kuid vaktsineerimistrall sai kesta vaid lühikese aja, kui seisukohta muudeti ja riik keelas selle võimaluse. Paraku ei toonud see keeld vaktsineerima rohkem inimesi riskirühmadest.
Nädalavahetuse vaktsiinitalguid võib võtta kui katsetust, kuidas vaktsineerimine spetsiaalsetes keskustes tulevikus tööle hakkab. Õppisime, et koostöö eraettevõtetega on selles vallas tõhus.
Nädalavahetusel toimunut hinnates on võimalik läheneda sellele kaht pidi. Võib otsida süüdlasi, nagu on asunud tegema vaktsineerimistalgute riiklikud korraldajad. Nad hurjutavad inimesi ja ettevõtteid, et nende isetegevusest pole tolku haiglate koormuse vähendamisel. Asjale kitsalt lähenedes see nii ka on. Muidugi oleksid võinud vaktsineerimist pakkuvad ettevõtted ka vanainimeste jaoks vaktsiinid ootele jätta, kuid talgute käigus selgunud asjaolude tõttu ei osutunud see nende jaoks mõistlikuks. Kui on nii hirmsasti vaja leida süüdlast, tuleks seda otsida ikkagi korraldajate poolelt.
Teisalt võib vaktsiinitalguid võtta kui lihtsalt katsetust, kuidas vaktsineerimine spetsiaalsetes keskustes tööle hakkab, kui ühel hetkel peaks saabuma Eestisse suurem kogus vaktsiine. Õppisime, et koostöö eraettevõtetega toimib selles vallas hästi, nad on võimelised olude muutumisel kiiresti strateegiat kohandama ja inimesed lähevad sellega kohe kaasa.
Kui riiklik soov on praegu eranditult seni kokkulepitud sihtrühmi vaktsineerida, siis käib see tõhusamalt ikka perearstikeskuste kaudu, kus teatakse täpselt, kellega ja mis kanali kaudu ühendust võtta. Oleks võimalik ka tegevuskava ümber mõelda ja lähtuda põhimõttest, et nooremate ja tõenäoliselt rohkem ringi liikuvate inimeste kaitsepookimine vähendab haiguse levikut. Täpsed strateegiad on riiklike otsustajate teha, kuid praegune valitsuskommunikatsioon, kus sõrmega süüdlaste peale näidatakse, kellelegi kasu ei too.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)