Toompea loss.

FOTO: Elmo Riig / Sakala.

Viimasel ajal on nii mõnedki Videviku lugejad helistanud: mida peaksime tegema, et aina süvenev ummikseis sotsiaalministeeriumis ja valitsuses leeveneks? Sest ei möödu peaaegu päevagi, mil me ei peaks lugema-kuulma üha uutest nuriseikadest õnnetult mannetuks osutunud sotsiaalministeeriumi tegevuses (või pigem tegevusetuses?) – ikka on «avastatud» uusi nippe ja takistusi, mida hulgikaupa veeretatakse ühiskonna kõige nõrgemate – puudega inimeste ning vanadusnõtruse all kannatavate pensionäride ette, kühveldades nende selletagi toimetulekuraskustes päevad üle järjest absurdsemate takistustega. Ning paraku kõik ikka selle nimel, et pensionide-toetuste kättetoimetamise pealt saaksid kümnetesse miljonitesse küündivat hõlptulu nii Eesti Post kui ka pangad. Oma ametis täielikuks äpuks osutunud parteibroiler Maret Maripuu ei taandu.

Samaaegu on sotsiaaldemokraadist rahandusminister Ivari Padar tõstatanud küsimuse peatada aprilliks kavandatud 15-protsendiline pensionitõus, mis mõnevõrragi leevendaks eakate inimeste inflatsiooni tõttu järjest pingelisemaks muutuvat ainelist toimetulekut. Aga varaline kihistumine ei ole sugugi peatunud, vaid muudkui süveneb «meie» lausparempoolsuse targal tahtel.

Kui valitsuskoalitsioon tõepoolest  pensionide kallale läheb, siis oleks ühiskonna mingigi tasakaalustatuse säilitamise nimel vaja samavõrra kärpida ka täiesti põhjendamatult kõrget riiklikku palka saavate ministrite, presidendikantselei ametnike, kohtunike ja riigifirmade juhtide fantastiliselt suuri sissetulekuid, riigikogu 101 liikmest rääkimata. Aga esialgu ei suvatse riigiisad sellest mokaotsagagi juttu teha – vastupidi. Andrus Ansip on targutanud jultunult koguni riigiametnike ja riigikogujate perede «näljapajukile jäämisest». Ligi 75-tuhandelise kuupalgaga sotsiaalminister Maripuu vallandas enda asemel kantsleri, aga ümmargust, laveerivat juttu ajava sotsiaalala asekantsleri, tekkinud sotsiaalkaose ühe põhisüüdlase Riho Rahuoja jättis ametisse sooja tooli ning kõrget palka nautima.

Mis on selle häda nimi, mis meie riigikest on tabanud? See pole enam ei majandus- ega sotsiaalkriis, vaid hoopistükkis võimukriis. Seda viimast on nädalapäevad tagasi tabavalt märkinud ka professor Ülo Vooglaid. Aga kui meil on süvenemas võimukriis, siis on kord rahva käes, sest just nimelt tema on ju kõrgema võimu kandja riigis. Ning rahva kasutuses olevatest võimalustest on kõnekaim ja muljet avaldavaim – koguneda lähitulevikus taas korraks Toompeale.

Esmaspäeval helistas mulle üks kauaaegseid Videviku tellijaid, kes ka seesuguse ettepaneku tegi. Kirjutage, helistage või meilige meile toimetusse, kas peaksite seda sammu õigeks või on veel lootust olukorda teisiti parandada. Aga kui ei valitsus ega president ei kuula rahvast?

Kui me siin Tallinnas korraks Toompeal ära käiksime, siis aitaksime sellega ühtlasi ka neid arvukaid jalutuid ja pimedaid saatusekaaslasi, kes maal metsataludes või koguni hooldekodudes ratastoolis oma pensioniraasukese kättesaamiseks kas Eesti Posti või pankasid peavad sundnuumama.