Эстонские флаги.

FOTO: Arno Saar / Õhtuleht

Postimehe arvamusliidrite lõunal üles astunud kirjanik Mihkel Muti sõnul ei pruugi Eesti iseseisvust hoida mitte niivõrd meie keel, kuivõrd soov ise valitseda.

«Eestis ei ole kultuur riigi, rahva ja ühiskonna jaoks vist kunagi nii vähe tähtis olnud kui praegu,» kõneles Mutt.

«See juhib ketserliku mõtteni, et Eesti omariiklust ei säilita enam niivõrd kultuur ja keel kui kõige laiemas tähenduses majanduspolitilise eliidi (teisisõnu: ettevõtlike inimeste) huvi sälitada oma karjamõis, kus ise valitseda ja majandada.»

Tema sõnul meeldib neil «suhelda Brüsseli ja teiste maailmakõrtside juures teiste peremeestega nagu formaalselt võrdne võrdsega».

«Kahtlemata meeldib ka paljudele riigikodanikele oma mõisas päeviliseks käia. Siin ei ole vastuolu. Keel ja kultuur on selle dekoratsiooniks,» märkis Mutt.

Tema sõnul on sarnast tendentsi – esmalt mitte rahvuse, vaid võimu säilitamise pärast muretsemist – märgata mujalgi Euroopas.

«Euroopas on piirkondi, kus rahvusriiklus traditsioonilises tähenduses, defineerituna läbi keele, ajaloo, religiooni on tänini relevantne nagu näiteks Balkanil. Aga tervikuna on see tendents langev,» rääkis Mutt. «Mitmel pool, kus vormiliselt on justkui tegemist rahvusriikluseproblemaatikaga - mis mõnel pool kombineerub euroskepsisega, mõnelpool mitte -, pole rahvus tegelikult peamine. Sest seda ei ähvarda miski.»

Tema sõnul valvab Brüssel selle järele, et kõikidele jääksid alles niihästi nende kapukad kui ka kõrgkultuur, seda niihästi rahvusvähemusele mõnes suuremas riigis kui osariikidele tulevastes Euroopa Ühendriikides.

«Aga see nii öelda ei koti inimesi. Nende jaoks on tähtsam õigus oma majapidamisele, võimalus seda peremehena ise juhtida ja kontrollida.

Tema sõnul on tähtsam kui rahvusriiklus omariiklus – just sellest ei taheta loobuda.

«Mitte sellepärast ei taha osa šotlasi Inglismaast eralduda, et näiteks taastada seal gääli keel. Miski ei keela seda praegugi,» kõneles Mutt.

«Keegi ei väida, et šotlasi kui rahvust ahistatakse. Aga umbes kolmekümene protsendile šotlastest tundub, et nad saaksid oma asja üksinda paremini aetud.»

Tema sõnul on sarnane näide Belgia. «Ega flaamid ja valloonid ei vihka teineteist kui rahvust või keelt või kultuuri. Peapõhjus on ikka selles, et üks osapooltest arvab, et ta peab teist ülal.»