Eelmine aasta oli rohke kogutud luule poolestki: «telliskivi» Arno Vihalemmalt (1911–1990, veidi õhemad Helmut Tarandilt (1911–1987) ja Kalev Keskülalt (1959–2010) – kõik kolm postuumselt ilmunud ja teiste koostatud. Helmut Tarandi luule on kokku võtnud Tartu Ülikooli skandinavistika doktorant Mart Kuldkepp, Arno Vihalemma uhkelt esindusliku (sisaldab ka kunstnikust luuletaja illustratsioone) raamatu kokkupanijaks on ajakirja Keel ja Kirjandus luuletajast peatoimetaja Joel Sang.
Viiekümneaastasena ülekohtuselt vara lahkunud Kalev Kesküla luuleloomingu on ühiste kaante vahele korjanud Vikerkaare peatoimetaja, kirjandusteadlane Märt Väljataga. Kuldkepp ja Väljataga on raamatutele kirjutanud ka põhjalikud ees- või järelsõnad. Sama tuleb öelda kirjandusprofessorist luuletaja Arne Merilai kohta, kes on kirjutanud järelsõna Arno Vihalemma loomingule.
Neile kolmele lisandus diplomaadist tegevkirjaniku Jaak Jõerüüdi «Kõik luuletused». Mis see tähendab, et «kõik»? Kas nüüd on punkt ja enam ei tulegi? Raamatu esitlusel selgus, et Jõerüüt on kokku võtnud need luuletused ja kogud, mis on ilmunud tema luuletajatee algusest (1960ndate teine pool) kuni viimase koguni «Armastuse laiad, kõrged hooned» (2010).
Doris Kareva saatesõna Jõerüüdi raamatule «Luuletaja profiilist» annab märku, et «Kõik luuletused» on mõeldud luuletaja ajateljele asetatud (auto-)portreena. Otsekui oleks tehtud erinevatest eluaastatest pilte ja nüüd esitatakse neid järelvaates (muide, sellele viitab ka Mari Kaljuste kujundus). Nii muutub nähtavaks põhiilme, aga ka selle muutumine ajas.
Kõigi nende autorite «kogutud luule» läbilugemine veenis mind taas kord ühes: erinevatest aegadest pärit tekstide (üksikluuletuste ja luulekogude) summaarne tähendus on suurem kui igal tekstil või luulekogul üksiti võttes ja neid kokku liites. Milles see seisneb? Kõigepealt mõistagi selles, et nõnda muutub nähtavaks (sõnalis-kujundiliselt tajutavaks) autori kogu elutee, tema aeg ja ruum, selle käänakud ja katkestused, luuletaja pürgimused, lootused ja tõelisusega silmitsi seismine.
Arno Vihalemm ja Helmut Tarand pole mitte ainult ea-, vaid paljuski saatusekaaslased. Tarandile inkrimineeris nõukogude okupatsioonivõim 1945. aastal kümme aastat Siberi-sunnitööd Vorkutas, sellesama võimu eest pagedes jõudis Arno Vihalemm 1944. aastal Rootsi, kus ta elas 1948. aastast kuni elu lõpuni Rootsi lõunatipus, Ystadi sadamalinnas.
Loometee lähtesirgel aset leidnud sundkatkestus, mis mõlemale tähendas kodust, abikaasast, perest ja kodumaast ilmajäetust, hüljatust, Tarandile koguni tema enda sõnul «Dante põrgu südamikku», võimendas Vihalemmas Merilai sõnul «saatusraskust» ja skepsist (Merilai: «Tema hinge kõige alumine tunne on siiski marieheiberglik must masendus») ning käivitas Tarandis eheda – selle eheduse «võlgneme» paljuski Tarandi luule käsikirja jäämisele – viha, mis võtab kord Vene võimu aadressil valatud sapise sarkasmi, kord oma saatuse (enese)iroonilise needmise kuju.
Selles mõttes on iseloomulik Tarandi koondkogule nime andnud «söesoneti» «Ürglohutus» esimene salm: «Toob ainult musta sappi alla sule / uus igakordne enda-üle-võit: tsemendist iialgi ei tärka õit, / siin keldris kevad niikuinii ei tule!»
Mõlemaid luuletajaid on mõjutanud Arbujate, eriti Heiti Talviku looming. Tarandi üks luuletus kannab sama pealkirja, mis Talviku üks kuulsamaid «DIES IRAE…». Sellest loeme meeleheitlikku tunnistust: «Kõige rängem on tunda ahastust / selle pärast, mis mult võetud.»
Vihalemma panust eesti luulesse peab Merilai ainulaadseks ja imeteldavalt erandlikuks selle valdavalt regressiivse, tagasiliikuva vaimulaadi poolest. Bernard Kangro on Vihalemmas näinud üht silmapaistvaimat «järelarbujat».
Teine liidetavate luuletuste koondist kõrgemale ulatuv tähendus seisneb autorikujundi esiletulekus. Vihalemma ja Tarandi trotsiv eluhoiak avaldub ka poeetikavõtetes, kõrgstiilis alustatud luuletuste madaldavas puänteerimises, kohati burleskses (Tarandil roppustesse laskuvas) keelekasutuses.
Kalev Kesküla autorikujundina joonistub välja «era- ja avaliku elu, õnne ja ajaloo, Platoni riigi ja Vabariigi, sõna ja liha dualism» (M. Väljataga). Doris Kareva on kasutanud Jõerüüdi autorikujundi iseloomustamiseks Möbiuse lehte: Jõerüüdi varasema luule jahe, skalpelliterav kõrvalvaade on vahetanud lihtsalt tasapinda, milleks on eneses selgusele jõudmise sisekaemus.
On kolmaski kvaliteet, mis just «kogutud luulet» iseloomustab – autori sisenemine kirjandusloolisse dialoogi. Siin «suhtlevad» tähendustervikud (uuemal ajal ja kaubanduslikus võtmes räägitakse «brändidest»), mille sisu võib olla vägagi mitmekesine ja koguni vastuoluline, kuid mis avalikus diskursuses toimivad korraga nii autori visiitkaartide kui ka retooriliste mudelitena.
Ei pea luuletaja selleks surnud olema, et valitud, kogutud või kõik luuletused raamatuks vormistada. Lugeja juurde tagasi tulemiseks on iga aeg küps. Ah jaa, siinkohal meenuski veel kaks möödunud aastal ilmunud «kogutud luulet», Andres Vanapa «Tuleb tagasi» ja Viivi Luige «Kogutud luuletused 1962–1997» kordustrükk.