Paavo Matsin: «See on suure rõõmuga kirjutatud raamat.»

Paavo Matsin Foto: Erakogu

Möödunud aasta lõpus ilmus Paavo Matsinilt tema esimene n-ö korralik romaan «Doktor Schwarz. Alkeemia 12» võtit. Seni peamiselt väga väikestes tiraažides eksperimentaalse sisu ja vormiga poolmüstilise kirjandusrühmituse 14NÜ liikmena raamatukesi üllitanud mehe teos jõudis kriitikute aastalõpu parimate raamatute nimestikesse ning nüüdseks on see määratud ka riigi kultuuripreemia kandidaadiks.

Matsin on samuti tõhus kirjanduskriitik, mille eest tänavuse aasta algus talle auraha tõi – nimelt sai ta Sirbist kriitikupreemia.

Praktiseeriva alkeemikuna pühitsesite esitluste käigus «Doktor Schwarzi» tiraaži alkeemiliselt. Mida see üldse tähendab olla praktiseeriv alkeemik? Kuidas see teie või miks mitte ka teiste elu rikastab?

Praegusel hetkel ma ennast eriti praktiseerivaks alkeemikuks ei nimetaks, pigem ikka spekulatiivseks. Spekulatiivseteks alkeemikuteks pean inimesi, kes uurivad asja, sooritavad perioodiliselt ehk ka mingisuguseid rituaale, aga otseseid katseid nagu ei tee.

Ka raamatu pühitsemine oli üks selline väga vana korra alusel tehtud alkeemiline rituaal, kus kasutasin leekmõõka, naist ja meest, ohverdasin teatavaid kindlaid aineid ja tegin võib-olla tavavaataja jaoks vägagi seletamatuid liigutusi ja hääli.

Alkeemiaga võibki tegeleda väga mitmest vaatenurgast lähtuvalt, mina olen olnud siiani rangelt Euroopa-keskne ja kõik minu eeskujud (näit Alexander von Bernus, Gustav Meyrink jt) on siit mandrilt.

Tegelesin veel paar aastat tagasi intensiivselt ka nii ainete kui kehaliste katsetega, omasin miniatuurset laboratooriumi jne, aga ühel hetkel tuleb puht materiaalne sein ette ja vaja läheb hüppeliselt palju suuremaid summasid.

Arvan, et tegin läbi kõik, mida lihtsamate vahenditega enam-vähem teha annab ja jõudsin vähemalt enda jaoks küllaltki huvitavate müstiliste kogemusteni, mis kinnitasid mu aastaid tagasi EELK Usuteaduse Instituudis kaitstud alkeemia-alases lõputöös sisalduvaid mõtteid.

Praegu tegelen alkeemiaga pigem läbi kultuuriloo, mind huvitab alkeemia ilmnemine arhitektuuris, kirjanduses, kujutavas kunstis, erinevates Euroopa müstilistes salaõpetustes, päris viimasel ajal olen näiteks tegelenud taro-kaartidega jne.

Alkeemia kui filosoofiline viis maailmast mõelda, seda korrastada. Miks te just maailmast eelkõige läbi alkeemia mõtlete ja mitte näiteks läbi mõne ametlikuma narratiivi – filosoofia, teadused jne. Mida alkeemia rohkem võimaldab?

Mulle on tõesti ette heidetud, et vaatlen kõike läbi okultismi, alkeemia ja veel teab mis abrakadabra, neid etteheiteid on tehtud näiteks minu kirjanduskriitiliste artiklite puhul. Ometi vaatan asjale nii, et paratamatult on igaühel mingid teoreetilised prillid ees, ja ma ei usu, et ühed teistest väga palju kuidagi paremad on.

Lihtsalt inimestel on erinev kasvatus ja haridus. Mis poolest näiteks psühhoanalüüsi harrastav kirjandusvaatleja, kes analoogselt otsib igast tekstist oma «pühademunakesi» (seda iroonilist väljendit kasutas kord üks Eesti oluline kirjandusmõjutaja minu artiklite suhtes), siis parem on?

Küll on aga tegelemine eriti alkeemia praktilise poolega andnud mulle suhteliselt ainulaadse tunnetuse, mida võin rahulikult kasutada ka kirjutades ilukirjandust või analüüsides teiste kirjutatut. Nimetagem seda siis lihtsustavalt mingiks elumustri nägemiseks.

Ka Jung leidis just alkeemiast inimeste psüühiliste protsesside kirjeldamiseks kõige adekvaatsema ja rikkalikuma ajaloolise analoogia. Üldiselt on Eesti kultuuris suur auk nn salateaduste koha peal ja olen kogenud, et see, mida siin peetakse kuidagi marginaalseks või veidraks, on näiteks Viinis haritlase jaoks tavaline kultuuritordi osa (näiteks okultism).

Alkeemia iseenesest on popp sõna. Tegutsema on hakanud ka veebisait nimega alkeemia.ee, kus muu hulgas valitakse nädala alkeemikut, kelleks sellel nädalal sai Rainer Nõlvak ­(intervjuu toimus mõne nädala eest – toim). Teie vist pole saanud? Milliseid tundeid teis selle väljendi üleekspluateerimine tekitab? Kas teie arust üldse esineb sellist üleekspluateerimist?

Alkeemiale võib läheneda väga erinevate tõlgendustega. Olen küll ise alati ennast distantseerinud kogu New Age’i liikumisest ja igasugusest moodsast nn suhete alkeemiast ja muust jaburast. New Age on enda sisse haaranud seda, mis tegelikult on palju vanem, ja tihti ka diskrediteerinud seda avalikkuse silmis. Kõike paaripäevastel kursustel ei õpi. Ilmselt selline suurem üleekspluateerimine seisab alkeemia puhul Eestis veel ees.

Samas võiks kasutada seda sõna julgemalt akadeemilisemat laadi käsitlustes, kas või mõne eesti kirjaniku puhul, näiteks Mehis Heinsaare loomingus on kesksel kohal ju tegelased, kes transformeeruvad, ta kujutab neid täiesti läbivalt, alles oli tal Loomingus novell inimesest, kes muutus vihmapilveks. Meil ei ole muidugi alkeemia alal ka sellist ajaloolist pärandit nagu näiteks tšehhidel, kes isegi sotsialismi ajal kasutasid alkeemilist maailmatunnetust kinokunstis, nagu legendaarne Jan Švankmajer oma sürrealistlike filmidega jne.

Tõstaksingi siin esile Ida-Euroopast eriti tšehhe, kes korraldavad rahvusvahelisi konverentse, annavad välja raamatuid, tõlgivad oma algupäraseid vanu tekste inglise keelde jne. Selles mõttes me eurooplased muidugi ei ole. Alkeemiast ei ole eesti keeles nn uuemal ajal ilmunud ühtegi tõsiseltvõetavamat teost, mitte ühtegi leksikoni ega muud.

Natuke on oma esseedes seda teemat puudutanud Tõnis Vint, ka Haljand Udam, Raivo J. Raave, keemia arenguloo raames vaadelnud teadusajaloolane Rein Vihalemm, veidi on tõlgitud Paracelsust ja muud. Ilukirjandusliku poole pealt on ka mõni tekst, ungarlane Hamvas, Gustav Meyrinki teosed, ehk midagi ka Eliade’i asjadest läheks siia alla, võib-olla midagi veel.

Ilmselt on siin põhjuseks see, et need tekstid ei ole väga lihtsalt arusaadavad, see on ka kaitsenud seda teemat. Vaatamata New Age’i ponnistustele on alkeemia jäänud nii nagu antiik- või keskajal ikkagi ka tänapäeval kitsama ringi inimeste hobiks. Seda ringkonda üleekspluateerimine ei puuduta kuidagi, alkeemikud teevad ikka oma asja edasi.

Ajakirjanikuna tahan ma nüüd ka teada, kas Coelho «Alkeemikut» olete lugenud?

Olen küll lugenud, Haljand Udam vist kirjutas kunagi esimesena sellest, et keegi Coelho on läänes bestseller, siis, kui eesti keelde teda ei oldud veel tõlgitud. Täiesti loetav raamat, praktilise või isegi spekulatiivse alkeemiaga on sel küll vähe ühist, peale mingite üldiste ja rahvusvaheliste ühisteemade, nagu et otsige enda seest, seal on varandus jne.

«Doktor Schwarzi» juurde. Kui kaua te seda kirjutasite? Kui ma taas kord õigesti mäletan, siis mäletan teid 2008. aastal ütlemas, et kirjutate seda raamatut?

Raamatut alustasin 2003. aastal Kairos viibides, enamiku tekstist kirjutasin aga väga intensiivselt suvel 2010, kui olin saanud kirjanike liidu stipendiumi. See suvi on meelde jäänud kui üks nauditavamaid aegu mu elus. Ladusin talus raamatukogutuppa reisifotodest üles Praha majadel kujutatud alkeemilise protsessi, Vana troonimistee. Viisin end kirjutades kohati mõnede tehnikatega ekstaasi- ja transilähedastesse seisunditesse. Öösiti põletasin viirukit, päeval avasin kõik aknad aeda.

Olen ka käinud korduvalt Prahas, aga ma ei saa võõras kohas kirjutada. See on suure rõõmuga kirjutatud raamat. Et see inimestele meeldib ja et olen saanud huvitavat tagasisidet, on minu jaoks puhas boonus, ma ei osanud seda tõesti eriti oodata. Ka esitlustel oli Tartus ja Tallinnas väga palju rahvast.

Lisaks alkeemiale, aga ka apteekide, korporatsioonide ja baltisakslaste küllaltki veidrale maailmale on oluliseks elemendiks teie raamatus kirjutusprotsess kui selline. Teete mitmel puhul kommenteerivaid kõrvalpilke tekstile, samuti on laused kummastavalt väljatöötatud, isegi nikerdatud, mida lugedes lugeja justkui aurustub. Juhuslikku lauset romaanis ei tundu olevat. Ei taha selle alkeemiajutuga nüüd liiale minna ja igasse küsimusse sisse panna, kuid kas kirjutamine on teie jaoks ka midagi elementide muundamise sarnast?

Kõigepealt, nii uskumatu, kui see ka ei ole, on nii apteegid, korporatsioonid kui ka baltisakslased mänginud minu elus olulist rolli. Minu esimene elukoht Viljandis oli ühes majas Koidu apteegiga ja korter oli sisustatud nn apteegi-stiilis, ka kuulun ma juba aastast 1990 korporatsiooni Fraternitas Liviensis, kus on alati olnud liikmeteks palju apteekreid.

Ma arvan küll, et teatavat erilist laadi kirjutamine on nagu elementide muutmine, 20. sajandi ühed olulisemad alkeemikud prantslased Fulcanelli ja tema õpilane Canseliet olid silmapaistvad kirjanikud, nende teosed, kus nad igasugu alkeemilisi vihjeid annavad, on ennekõike ja ühtlasi täiesti nauditavad kirjandusteosed.

Mõnes mõttes tuli minu raamat selgelt kriitikuromaan, kõrvalpilk säilis isegi kõige hoogsamatel kohtadel, ega sellest päris lõpuni kunagi lahti ei saa. Teoses kasutatakse päris ohtralt võõritus­efekti, pöördutakse otse lugeja poole, arutatakse, kus viibivad need tegelased, kellest parajasti juttu ei ole jne. Iga kriitik võiks kirjutada vähemalt kord elus pikema teose, ta peaks ju seda justkui väga hästi oskama.

Lugemise ajal tundus mulle korduvalt, et loeksin kui mõnd Mati Sirkeli tõlgitud saksakeelse kultuuriruumi äraunustatud pärlit – kahtlemata on see kompliment. Samuti on selles kõiges ka midagi koomiksilikku või filmilikku. Kas need mõjusfäärid oleksid teile omased?

Olen arvustanud päris mitut maestro Sirkli tõlgitud autorit, Alfred Kubinit, Fritz von Herzmanovsky-Orlandot näiteks, kuigi mu lemmik on pigem Kubini kaasaegne Gustav Meyrink. Ka mu filmimaitse on suhteliselt kirju, eile vaatasin näiteks jälle venelaste kinoteost «Assa», kus veidrad gangsterid tegutsevad talvises Jaltas, mu kõige suurem lemmik on aga BBC legendaarne «Brideshead Revisited», seda 11-osalist telesarja olen vaadanud mitukümmend korda, sel filmil on ka väga sügavad alkeemilised konnotatsioonid.

Tobe küsimus, aga miks te maal elate?

See oli teadlik valik, enne lahkumist elasin Toompeal ja mul oli oma eriala mõttes küll nn unistuste töökoht (olin pikka aega ühe erakooli kaunite kunstide osakonna juht). Kui sündis laps, otsustasin Tallinnast lahkuda. Tagantjärele vaadates oli see väga õige valik, elan nüüd ajaloolise Vardi ehk Schwarzhofi mõisa aladel Viljandimaal. Kui Eestit peaks tabama 2012. aasta maailmalõpp füüsilisel kujul, veeuputusena, siis on see üks väheseid kohti, mis Eestis vee alt välja jääb.

Raamat

Paavo Matsin
«Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit»
Lepp ja Nagel, 2011
75 lk


Mõned on öelnud, et nad ei saa üldse seda raamatut lugeda. Loed kolm lehekülge ja enam ei taha. Mõned aga on öelnud, et see on viimaste aastate üks parimaid, kui mitte parim ilukirjanduslik teos üldse, mis Eestis kirjutatud, ja allakirjutanu kipub jääma viimasele poolele.

Nagu Jan Kauski Klassikaraadio kirjandussaates Paavo Matsiniga intervjuud tehes mainis, pole sellest raamatust lihtne rääkida. Tõepoolest, kas või teose õhustik on selleks piisavalt iseäralik ja küllastatud.

Autor kirjutas raamatut küllaltki pika aja jooksul ja iseenesest õhukese teose kontsentratsioonihulk on väga suur, kuid ülekuhjatuse momenti ei teki. Pigem jah, kasutades alkeemilisi metafoore, võiks rääkida midagi metalli sulamisest näiteks.

Selles on küllaga veidraid või vähem veidraid karaktereid, imelikke nihkumisi nii aja- kui kohateljel (kohtadeks peamiselt Praha ja Viljandi), suuremaid ja väiksemaid saladusi, millest paljude lahendusi võibki otsima jääda.

Kui lubate nii väljenduda, siis on «Doktor Schwarz» just selline raamat, mis balansseerib väga peenelt avangardi ja peavoolu vahel. Kes on tulnud alkeemia kohta suuremaid teadmisi ammutama, võib neid küll saada, kuid mitte kuldpaberisse mähituna ja ukse taha tooduna, vaid ilmselt palju olemuslikumal kujul – poeetiliste protsesside, muundamiste kujul. Pigem mõistujutt, kui otsekõne. Väga lõbus raamat on ka – vigureid täis.