Mart Raudsaar: tunnustus Eesti ühiskonnale

Mart Raudsaar. Foto: Sille Annuk

Oleme suutnud vabadust hoida, kirjutab ajalehtede liidu tegevdirektor  Mart Raudsaar. Eesti on värskelt avaldatud pressivabaduse indeksi absoluutses tipus.
 

Eelmisel nädalal pälvis Eesti ühiskond kõrge rahvusvahelise tunnustuse: Eesti asetus organisatsiooni «Piirideta ajakirjanikud» pressivabaduse indeksis kolmandale-neljandale kohale, jagades seda positsiooni Hollandiga. Eestist ettepoole jäid vaid Soome ja Norra.

Miks on tegemist tunnustusega kogu Eesti ühiskonnale? Kuigi indeksi metodoloogia ei võta arvesse üleüldist inimõiguste olukorda riigis, on ajakirjandusvabadus kui sõnavabaduse oluline instrument otseses seoses üldiste vabaduste olukorraga. Samuti tasub meenutada Nõukogude Liidu totalitaar­set ühiskonda, kust pääsedes pidasime ülimaks väärtuseks vabadust. Oleme suutnud seda endiselt väga oluliseks väärtuseks pidada, hoolimata materialismi pealetungist ning meie oskamatusest vabadust alati kõige paremini kasutada.

Aga vaatame, kus asuvad pressivabaduse indeksis meie endised vennasvabariigid. Nad kõik platseeruvad meist mitte üksnes tahapoole, vaid oluliselt tahapoole: Leedu jagab Austriaga 30.–31. kohta, Läti saareriik Trinidad ja Tobagoga 50.–51. kohta, Moldova on 53. ja Armeenia 77. kohal. Kõik ülejäänud tulevad alles tabeli teises sajas.

Järelikult, ehkki me pole mõnikord rahul oma erakondadega, hinnatõusuga ja ajakirjanduse kvaliteediga, pole me vaba eluga kaasneva katse ja eksituse meetodi vigadest hoolimata kahekümne aasta jooksul ohverdanud ühte oma põhiväärtust: vabadust. See on jätkuvalt kõige muu eelduseks.

Oma pressivabaduse indeksi suurepärast positsiooni tulebki nõnda hinnata. Tegemist ei ole otsese kvaliteedimärgiga Eesti ajakirjanduse sisule, aga kindlasti ka mitte nurgataguse organisatsiooni subjektiivse hinnanguga, mida võiks naeruvääristada või «metodoloogiliseks veaks» pidada.

Organisatsioon «Piirideta ajakirjanikud», mis asub Pariisis ja mil on esindus paljudes maailma riikides, on indeksit koostanud juba kümmekond aastat ning on oma tegevuse eest saanud 2005. aastal europarlamendi Sahharovi mõttevabaduse auhinna. Helistasin Pariisi ning vestlesin indeksi koostajatega, et paremini aru saada tagamaadest (kogu metoodikaga võib tutvuda aadressil http://en.rsf.org/press-freedom-index-2011-2012,1043.html). Indeksit aitasid koostada organisatsiooni 150 korrespondenti üle maailma, lisaks hulk sõltumatuid ajakirjanikke, uurijaid, juriste ja inimõiguste aktiviste. Ankeedi 44 küsimust käsitlesid riigi sekkumist ajakirjanike ja ajakirjanduse tegevusse, seadusandluse olukorda ja tsensuuri eksisteerimist, ajakirjanikevastast vägivalda ning muuseas ka informatsiooni vaba liikumist internetis.

Seega võib indeksi põhjal väita, et Eesti ajakirjanduse toimimise alused on avalikud ning mõttevahetus saab toimuda repressioonihirmuta.

Täpsustagem, et ehkki Eestis on viimastel aastatel paraku olnud juhtumeid, kus üks või teine inimene on oma mõtteavalduse tõttu kaotanud töö (näiteks Ida-Viru maavalitsuses töötanud Urho Rätteli juhtum), ei puuduta see toimetustes töötavaid ajakirjanikke ning tegemist on väljaspool ajakirjandusorganisatsioone toimuvate protsessidega, mis jätkudes võivad ajakirjandust muidugi mõjutada.

Hoiatavaks näiteks on Ungari valitsuse tegevus võimuvertikaali rajamiseks ning samuti Eestis 2010. aasta lõpul vastu võetud nn allikakaitseseaduse pakett, mille vastuvõtmine riigikogus ajakirjanduse kvaliteedi parandamise sildi all lõi seadusliku võimaluse ajakirjandusväljaandeid pankrotti ajada, nõudes kohtus lisaks kompensatsioonile summasid tulevikus toimuda võivate analoogiliste rikkumiste eest. Õnneks on Eestis suudetud hoiduda kohtukaasustest nn allikakaitseseaduse paranduspaketi alusel, mis on üks peamisi põhjuseid, miks Eesti on suutnud oma positsiooni pressivabaduse indeksi tabelis eelmise aastaga võrreldes parandada.

Seda enam tuleb tunnustada neid poliitikuid, ettevõtjaid või juriste, kes on oma õiguste kaitsel suutnud vältida ajakirjanduse kohtusse andmist nn allikakaitse paranduspaketi abil.

Teiseks Eesti positsiooni paranemise põhjuseks pressivabaduse indeksi tabelis on üldine pressivabaduse olukorra halvenemine, sealhulgas mõnedes Euroopa Liidu liikmesriikides. «Piirideta ajakirjanikud» nimetab Euroopa Liidu probleemsete liikmesriikidena Bulgaariat (80. koht), Kreekat (70. koht) ja Ungarit (40. koht, langus eelmise aastaga võrreldes 17 kohta). Bulgaaria probleemiks on ajakirjanike peksmine ja tapmisähvardused nende aadressil, samas kui Kreeka proteste kajastanud ajakirjanikud kirjeldavat toimunut kui tööd lahingutsoonis. Oma jälje on ajakirjanduse sõltumatusele jätnud majanduskriis.

Samas pole mitme riigi langust pressivabaduse indeksis võimalik põhjendada üksnes majanduskriisi raskustega, mis võiks vähendada majanduslikest huvigruppidest sõltumatu toimetuspoliitika teostatavust. Majanduskriis on tabanud nii Eestit (3.–4. koht), Islandit (6. koht) kui ka Iirimaad (15. koht), ent ometi on need riigid indeksi tipus. Ilmselt on tegemist kultuurilise fenomeniga, ajalooliselt kujunenud hoiakute ja väärtustega, mida kirjeldavad oma raamatus ka Daniel C. Hallin ja Paolo Mancini, jagades lääneriikide meediasüsteemid kolme gruppi: liberaalsed (nt USA, Suur­britannia), polariseeritud-pluralistlik (nt Itaalia, Kreeka) ja demokraatlik-korporatiivsed (Põhjamaad).

Küllap on Eesti situatsiooni mõjutanud lähedus Põhjamaadele, kus pressivabadus kehtib juba ammu (Rootsis esimesena maailmas aastast 1766, Norras 1814), samuti meie otsustavus ütelda lahti Nõukogude Liidu pärandist.

Loomulikult on vabadus vaid eeldus ja võimalus ajakirjanduse kvaliteetseks tööks avalikkuse huvides ning pressivabaduse indeks ei hinda riikide ajakirjandusliku sisu kvaliteeti. Kuna suurte vabaduste ja õigustega kaasneb vastutus, siis on järelikult sisulise kvaliteedi tagamine peamiselt (jättes kõrvale kohtukaasused) ajakirjanduse enese ülesanne. Õnneks on Eestis olemas ajakirjanduse eneseregulatsiooniorgan pressinõukogu, mille pooled liikmetest pärinevad väljastpoolt ajakirjandusmaailma ning mis jälgib ajakirjanduse eetikakoodeksi täitmist.

Aga millistele tingimustele peaks vastama kvaliteetajakirjandus tervikuna, selles valitseb Eestis arvamuste paljusus, mis enamasti sõnastavad eesmärki eitava eeldusena (näiteks ei tohiks ajakirjandus olla «kollane», «pinnapealne» ega «ebatäpne»).

Arvamuste normiloov sisu selgub paremini, kui mõisted on selgeks vaieldud ja varustatud piisava kontekstiga. Kuid ka sellise vaidluse eelduseks on vaba ajakirjanduse olemasolu: seega on meie eeldused asju soovi korral parandada üsna head!