Kersti Ringmets.  FOTO: Erakogu

Vihje andmise keerukusest kirjutab Korruptsioonivaba Eesti teavitustöö ekspert Kersti Ringmets.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Sel aastal keskendub ühing Korruptsioonivaba Eesti vihjeandmise temaatika tutvustamisele koolinoorte hulgas. Esiti ei tundu teema eriti keeruline. Lasteaeda minevale lapsele öeldakse kodus, et kui keegi midagi halba teeb, siis räägi õpetajale. Tegelikkuses ei ole aga elu nii mustvalge ja vihjeandmise teemat on meie inimestel ajalooliselt ja kultuuriliselt sageli vägagi keeruline juurteni aktsepteerida. Ainuüksi õige ja kõigile üheselt mõistetava väljendi leidmine on paras peavalu. Inglise keeles on kõik selge. Väljendit whistleblower (vilepuhuja) kasutades on kuulajatel kohe pilt ees, millest räägitakse.

Meil on aga lugu keerulisem. Eesti Keele Instituudi keelekoolis on Maire Raadik arutlenud vihjeandja nimetuse üle ja kirjutab, et ühest vastet ingliskeelsele whistleblower’ile eesti keeles ei ole. Korruptsioonivastases seaduses on öeldud «teavitaja», andmekaitse ja infoturbe veebisõnastikus «alarmeerija», Euroopa Liidu asutuste terminibaasis «rikkumisest teataja». Lisaks on meil ju veel ka sõnad, nagu «pealekaebaja», «keelekandja», «koputaja» või «kits». Ja siit see segadus algabki, katsu siis paari sõnaga kuulajale asi selgeks teha. Ometi on tegemist hädavajaliku teemaga.