Avo-Rein Tereping: vaktsiiniajastu metafoorid

Avo-Rein Tereping. Foto: Erakogu

• Kas vaktsineerida valitsuse liikmeid ja riigikogulasi eelisjärjekorras?
• Selles küsimuses on liikvel erisuguseid metafoore
• Kuid metafoorid ei ole universaalsed igaks juhtumiks

Metafoorid aitavad protsesse paremini mõista, vahel ka paremaid otsuseid teha. Praegusel kriisiajal on vaktsineerimise lainel kerkinud poleemika – kas vaktsineerida valitsuse liikmeid ja riigikogulasi eelisjärjekorras? Kas see on riigimehelik ja eetiline? Kas jah või ei – see on kui mitte lausa strateegiline, siis põhimõtteline küsimus küll, kirjutab psühholoogiaõppejõud Avo-Rein Tereping.

Jätkem hetkeks kõrvale ühe võimaliku eesmärgina riigi tippjuhtkonna liikmete avaliku vaktsineerimise, julgustamaks riigi kodanikke mitte sellest hoiduma. Loobujaid/keeldujaid on siiski oluliselt vähem kui neid, kes kärsitult ootavad. Keeldujatest kirjutatakse küll ebaproportsionaalselt palju, otsekui see oleks vaktsineerimisega seoses peamine probleem. Põhjus on ilmselt siiski õigustuste otsimine, vahel ka ajakirjanduse üldine vähemustelembus, sest see toob klikke.

Nõnda siis on ka selles küsimuses liikvel erisuguseid metafoore, seletamaks või õigustamaks ühe või teise käitumisviisi õigsust või lubamatust.

Kuid metafoorid ei ole universaalsed igaks juhtumiks. Nende kasutamine eeldab asjaolude arvestamist. Ja asjaolud on enamasti erinevad.

Mõned ütlevad – riigi tippjuhtkonda peaks vaktsineerima tavajärjekorras, ei mingeid erandeid! Sest kapten lahkub laevalt viimasena.

Tõsilugu, kapten lahkub uppuvalt laevalt viimasena, sest ta ülesanne on korraldada reisijate ja meeskonnaliikmete lahkumist, et see toimuks võimalikult organiseeritult ja kadudeta. Kui inimesed on päästetud, alles siis lahkub kapten ja laev hüljatakse.

Kuid meil ju ei ole kavas siitmailt lahkuda ja Eesti hüljata. Me soovime sellesama riigilaevaga edasi seilata. Mitte kuidagi ei sobi see kapteni kui viimase lahkuja metafoor tänastes oludes.

Ehk sobiks kriisiajal hoopis teine – lahinguvälja metafoor. Kui võrrelda koroonakriisi sõjaga, siis kes on need, keda snaiprid esimestena sihikule võtavad? Eks ikka ohvitserid. Ja mida kõrgem tase, seda väärtuslikumat tööd on snaiper teinud. Sest juhi mahavõtmisel kaob koordinatsioon, suureneb reakoosseisu hukkunute arv, süveneb anarhia ja lõpptulemusena kaotavad kõik. Võimalik on ka totaalne häving.

Muidugi leitakse langenu asemele uus, sest pikemas perspektiivis asendamatuid tõepoolest ei ole, küll aga lühivaates.

Koolmekohal hobuseid ei vahetata, ütleb vanasõna.

Juhi vahetus muudab alati süsteemi haavatavamaks, vähemalt mõneks ajaks. Seetõttu vahetatakse juhte vaid siis, kui on kindel kasu terendamas. Juhtide vahetus nõuab alati lisaressursse ja aega, seetõttu püütakse seda vähemalt kriisiolukorras vältida. Ega ju hiljutine valitsusevahetuski koroonakriisi lahendamise vaates protsesse oluliselt ei soodustanud, pigem vastupidi.

See on ka üks põhjusi, miks suurtes firmades kehtib reegel – kunagi ei tohi juhtkond in corpore reisida samas lennukis, sest lennukatastroofi puhul jääks firma mõneks ajaks juhtkonnata. Kõige halvem, kui hukkub tippjuhtkond tervikuna. Meenutame – Smolenski lennukikatastroofis istus Poola tippjuhtkond samas lennukis. See oli üsna ebatüüpiline reisiseltskond. Mitte kunagi ei lenda samas lennukis näiteks USA president ja asepresident või suurem osa valitsusest.

Muidugi on igale ülemusele olemas asetäitja, kuid nende esmane ülesanne on hoida organisatsiooni toimival kursil kuni uute juhtide määramiseni.

Koolmekohal hobuseid ei vahetata, ütleb vanasõna. Ka see on metafoor, mis sobib ehk paremini kriisiolukorra käitumissoovituseks. Võiks seda laiendada – koolmekoha ületamiseks peavad hobused olema terved ja tugevad. Seetõttu arvan ma, et riigi tippjuhtkond, vähemalt täidesaatev võimuorgan peaks olema vaktsineeritud. Sest lisaks muule on juhtidel ka kohustus olla terved ja teovõimelised. Seda enam, et esmatähtis tegevus – eesliinitöötajate vaktsineerimine – juba käib täie hooga.