Meelis Kubits: millal lõpetab eliit teki enda peale tõmbamise?

OÜ Narva Gate'le kuuluvad endised Kreenholmi tehase territooriumid. Foto: NARVA GATE

«Tead, mina ei käinud Balti ketis,» ütleb sissejuhatuseks Klaipeda taksojuht, seda veel vanal heal ajal, 2019. aasta suvel. «Meil oli majaehitus pooleli ja teada oli, et kõik lähevad sinna seisma. Tellisin auto ja viisime «objektilt» terve öö ehitusmaterjale koju. Piinlik muidugi on, aga noh saad aru, noor pere, lapsed vaja toita.» Ei olnud halb inimene, lihtsalt selline lugu, jäi meelde.

Tänavu augustis tähistab Eesti Vabariik oma taasiseisvumise kolmekümnendat aastapäeva. Veretult tuli, mõtlen, et võib olla just seepärast, et  meil oli vähe «Klaipeda taksojuhte». Aivar Kuusmaa kolmese lauapõrge Riia VEFi vastu, JMKE «Tere perestroika», öölaulupeod, Balti kett, loominguliste liitude ühispleenum ja lugematu arv üksikisikute kangelastegusid, millest enamik teadmata. Kokkuvõttes rahva kollektiivne tarkus ja eliidi – nii viimasel ajal pead tõstvate rahvuslike kommunistide, intelligentsi kui dissidentide kokkulepe.

Kui soovime seda tähtpäeva tähistada ka kolmekümne aasta pärast, aga selle nimel me ju iga päev toimetame, siis tuleb silmad sulgeda viiesaja lugupeetud inimese allkirja ees, lõpetada Tartu lobby'le allumine ja toetada järgmise suure riikliku kultuuriobjekti rajamist Narva. Seda juhul, kui antud konkursi puhul peetakse regionaalset aspekti tõepoolest olulisemaks kui muid kriteeriume. Allakirjutanud on ühiskonnas lugupeetud inimesed, nende mõju kandepind on lai. Enamikul puuduvad selle projekti suhtes igasugused isiklikud huvid või isegi emotsioonid ja ma olen täiesti veendunud, et allkirja andes soovivad nad vaid parimat. Samas riikliku mõtlemise eiramine ja väikese Eesti puhul suure pildi puudumine näib teki enda peale tõmbamisena. Meie kõigi ühise teki!

Üle 500 kultuuriavalikkuse esindaja pöördus riigikogu poole kirjaga, kus avaldavad toetust kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühendava nüüdisaegse kultuurikeskuse rajamisele Tartu südalinna. Pöördumine juhib tähelepanu sellele, et Tartu saab peatselt Euroopa kultuuripealinnaks, kuid iseseisvuse taastamise järel pole linnasüdamesse ehitatud ühtki väärikat kultuurihoonet.

Idee kohaselt peaks südalinna kultuurikeskus ehk Süku kerkima Tartu kesklinna parki.

Kristjan Teedema

«Tartu südalinna kultuurikeskus ühendaks parimal moel tungiva vajaduse ja harukordse võimaluse,» seisab pöördumises. Alustuseks võiks muidugi Tartu Linnavalitsusest küsida nimekirja, mida kõike veel tuleb selleks ehitada, et «vastata Euroopa kultuuripealinna» statuudile? Kas Euroopa Kultuuripealinna konkursi võitmine Narva ees, sellega seonduva rahvusvahelise tähelepanu, riiklike ja munitsipaalhüvede ning investeeringute nimekiri, mis aga peamine, Tartu enda ajalugu, Taru Ülikooli positsioon maamärgina, ei ole veel piisav platvorm, et see aastal 2024 välja kanda? Muuseas, kui Tartu Narvat finaalis edestas, siis oli palju juttu sellest, kuidas Narvat ei jäeta üksi, kuidas tehakse koostööd.

Riiklikult tähtsate kultuurirajatiste projekti raames on Eestisse seni ehitatud kaks suurt objekti. Üks muuseum Tallinnasse ja teine muuseum Tartusse. Allakirjutanud, kõik lugupeetud inimesed, kandes suurt vastutust Eesti ühiskonna ees leiavad tõsimeeli, et kolmas suur projekt, mida kõik meie riigi maksumaksjad rahastavad, peaks jälle (oma põhiosas) olema muuseum ja traditsiooni loomiseks taas Tartus. Kas paljuks ei lähe?

Seda, et Tartu lobby võimekus riiklike investeeringute saamisel on teistest linnadest ja maakondadest peajagu üle, ei tohiks kellegi seas kahtlust tekitada. See ongi Tartu Ülikooli suur mõju ja võim, et lisaks sünnijärgsetele linnakodanikele on üle riigi olulistel ametitel või muidu ühiskonda suunamas suures koguses Tartu Ülikooli vilistlasi. Aga kuhu jääb nende vastutus Eesti riigi kui terviku ees?

Eesti Rahva Muuseum Tartus. Foto: Kristjan Teedema

Igale inimesele, kellele elu Eestis korda läheb, peaks olema täiesti selge, et riiklikud investeeringud tuleb suunata sinna, kuhu neid on kõige enam vaja ehk piirkonda, millest sõltub meie julgeolek ja iseolemine ning mis on jäetud täiesti üksi. Ja saarlasena ei hüppa ma Tartu sõpradega isikliku seose paati, üritades avalikkust veenda, et järgmise suure kultuuriprojekti nimi peab olema Kahni Keskus ja asuma peaks see kindlasti Kuressaare kesklinnas. Küll me selleks argumente leiaks: riikliku raha ja tähelepanu küsiv ääremaa, pealegi on tänavu tegemist Louis Kahni 120. sünniaastapäeva tähistamisega. Oleks ilus algus.

Aga ma ei veena, sest on ilmselge, et meie riiklusel on pikk ja helge tulevik vaid siis, kui saarlase ja tartlase elatustase ja sissetulekud on samas suurusjärgus narvakatega, aga soovitavalt moodustavad sellest, ütleme 80 protsenti. Sest saarlastel, tartlastel, aga ka Belgia ja Saksamaa elanikel ning veel paljudel riikidel ja rahvastel ei ole piiri Venemaaga. Piir tähendab seda, et ühel pool elatakse ühtede reeglite järgi ja teisel pool teisel alusel.

Piir on vastutus. Eesti on nii tugev, kui tugevad on meie idapiiri linnad ja asulad. Ida-Virumaa on Tallinnast tulnud sõnamulinasse uppumas. Bla-bla-bla on kestnud kõik need kolmkümmend taasiseseisvumise aastat. Viimane aeg on teadvustada kultuuri ja majanduse, majanduse ja poliitika seoseid. Viimase mõistmiseks sobib hästi lugeda Helen Sildna artikkel. Kui Narva miski käima tõmbab, siis aktiivne kultuurielu, mis toob seda nautima kohaliku ja kulutama turisti. Fantastiline näide oli tartlaste endi Tartu Uue Teatri «eksport» Jaak Joala ainetel. Aga vaja on statsionaarseid lugusid, tegevust kohapeal, mis eeldab avaliku raha kasutamist.

2018. aasta 1. detsembril avati Narva Vaba Lava. Ma ei väsi seda kordamast, et see, üksikute entusiastidest teatritegijate, tolleaegse riigi valitsuse, aga ka piirkonna patriootidest EP liikmete toetusel valminud teatri rajamise otsus on üks olulisemaid investeeringuid Narva Eesti vabariigis 30 aasta jooksul. Avamisel viibinud president Kersti Kaljulaid veetis sama aasta sügisel paar nädalat kohapeal.  See oli hea otsus ja see oli hea aeg. Aga see sai otsa. Eesti riik sõitis Narva ja sõitis tagasi.

Vaba Lava teatrikeskus avati Narvas Linda tn 2 2018. aasta detsembris. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Narva ja kogu piirkond vajab tähelepanu ja investeeringuid. Aastaid oli seal probleem kurjategijate ja omavalitsustegelaste otsene seotus, mis hoidis riigi Narvast eemal. See on loomulikult ülim argus ja künism ning puudutab absoluutselt kõiki Eesti valitsusi, välja arvatud Marti Laari esimene valitsus. Nemad vaatasid separatismiga tõtt, nemad võitsid ja eriesindaja Indrek Tarand võibki endale seepärast ühte ja teist lubada, et on end SEAL tõestanud.

Katri Raik pärast Narva linnapeaks valimist Foto: Ilja Smirnov

Kaja Kallase valitsusel saab olema võimalus seda seni domineerinud pealiskaudset suhtumist muuta, sest täna on valitsusel lõpuks Narvas partner Katri Raik. Linnapea, nii nagu me mõistame linnapeaks olemist Haapsalus, Tartus, Pärnus, Tallinnas ja mujal Eestis. Aga tal ei ole liiga lihtne. Me ei tohi jätta neid inimesi külma kätte nagu kahepaikse, Tartu ja Narva linnaga seotud missioonitundega muusikut Oleg Pissarenkot, kes läks eraettevõtjana tegema riigile olulist asja ja ... jäi siiski ellu. Teeb muusikat ja üritab müüa pileteid, mida müüa ei ole võimalik, et maksta võlgu, mis ei vähene, sest müüa ei ole võimalik.

Mis puudutab käimasolevat riikliku kultuurirajatise konkurssi, siis see on kahtlemata poliitiline otsus. Formaalselt kannab Narvast esitatud projekt Narva Gate kultuurilinnaku nime ja ei ole finaalikõlbulik a priori. Mul ei ole au Narva Gate'i arendajaid tunda, kuid küllap on poliitikuid mõistlik kohe hoiatada, et kui see projekt formaalsetel põhjustel välja lükatakse, tabab sama saatus ka Rahvusooper Estonia juurdeehitust. Esmajoones muidugi seetõttu, et pakkumises esitatud eesti kroon ei ole enam käibel ja ehitushinnad on kümne aasta jooksul siiski muutunud. Ja teiseks seetõttu, et maksumaksja on juba eraldanud 200 000 eurot, pool riigikogu katuserahadest ja teine 100 000 Tallinna Linnavalitsuse poolt Konstantin Pätsi mälestussamba rajamiseks, mis teatavasti ei saa tulla Estonia garderoobi.

Konstantin Pätsi monumendikonkursi võidutöö «Riigipea». Foto: Tallinna linnavalitsus

Arvamusliidreid on palju, eliidiks olemine on vastutus. 500 kirja koostajat on eliit. Tartlastele ei sobinud Eesti kõigi aegade suurim investeering, miljard eurot maksev tselluloositehas. Selliste otsuste mõjutamine on iga kogukonna õigus. Tselluloositehas ehitatagu Ida- või Lääne-Virumaale, aga selle investori ja töötajate pealt loodud väärtus tooge meie õuele! Kolmandaks muuseumiks kahest, teiseks riiklikult tähtsaks kultuuriobjektiks kolmest... . Mitte just eriti riigimehelik suhtumine. Meie kõigi teki enda peale tõmbamine!