Eesti keele väärtusest

Riigilipp Foto: Sille Annuk

Kui tahame eesti keelele tehtavatelt kuludelt kokku hoida, siis on kasulik võimalikult palju inimesi meie keelt kasutama panna, kirjutab keeleteadlane Mart Rannut.

Täna anname au eesti keelele kui meie kultuuri, rahvuse ja riigi alusele. Austus tähendab positiivset tunnet, sõnumit või tegu ning neid on eesti keele kohta tehtud palju. Osa on raiutud kivisse nagu Kadrinas või väänatud metalli nagu Saaremaa Õ/Ö puhul. Üldse on keel ausamba vormi saanud vaid üksikutes maades, meelde tulevad Iirimaa, Bangladeshi ja Lõuna-Aafrika ausambad, viimase puhul muhukeste ja mügarate kujul lausa paljudele keeltele.

Eesti keele väärtustamine on veelgi toredam, siis lisandub positiivsusele omandamise kaalutlus. Tihtipeale me ei tajugi eesti keele väärtust, vaid võtame selle kasutamist iseenesest mõistetavana. Tegelikult vaatab ja kõlab eesti keel meile vastu nii kaaskõnelejatelt, tekstidest ning virtuaalmaailmast. Eesti keel on maailma nelja protsendi kõige kõneldavamate keelte seas ning selles tabelis tõuseme aeglaselt, kuid järjepidevalt. Põhjus on lihtne: meie keel on konkurentsivõimeline eri valdkondades, olgu selleks haridus, IT-rakendused, riiklikud funktsioonid või kultuur oma paljudes vormides. Kõik see keelerikkus-süsteemsus ei ole ega tule meie jaoks tasuta. Vaevalt oleme mõelnud, et osa poes müüdava kauba hinnast on kulud eesti keelele. Müügikorraldus eeldab töötajate (üldjuhul eestikeelset) haridust, lisaks on eesti keeles palju muud alates hinnasiltidest kuni juhendite, käsiraamatute ja laiatarbeprogrammideni välja. Seda hinnast ära võtta ei saa: kui me seda eesti keelele ei kuluta, siis kulutavad teised (või ka me ise) seda mõnele muule keelele. Keelekulud moodustavad ka osa tootmiskuludest, olgu selleks pastakas, auto või arvuti. Kui tahame kuludelt kokku hoida, siis on kasulik võimalikult palju inimesi meie keelt kasutama panna, tuntav on selle mõju meedias ning eriti kirjavara puhul. Nii nagu vana hobust, on ka täiskasvanud inimese keeleharjumusi ja keeleoskust muuta kallis ning keeruline, mida nooremalt pihta hakata, seda väiksemad lõppkulud. Just seetõttu tuleks praegu panustada eestikeelsetele lasteaedadele, huviharidusele, edukamatele muukeelsetele õpilastele võimaluste loomisele üleminekuks eestikeelsetesse koolidesse ja muudesse kergelt korraldatavatesse muudatustesse, samas tuleks oluliselt piirata muukeelse hariduse vohamist maksumaksja raha eest – see on tupiktee nii rahaliselt kui ka nende õpilaste jaoks, kes edaspidi oma haridusteel ja töökarjääris konkurentsist pudenevad.

14. märts on päev, mil teadvustame eesti keele olulisust. Sellest aga on vähe, vaja on ka tegusid. Eesti riiki peab valitsema ja majandama tõhusalt ning siin ei saa keeleprobleemidest mööda vaadata.