AK ⟩ EKI keelekool: kaanani keel ja armulaud

Külli Kuusk Foto: EKI

Ususõnavarast kirjutab Eesti Keele Instituudi leksikograaf Külli Kuusk.

Kirjakeele kõrval, mida meil on vaja kui üht suurt üldarusaadavat ühisosa, eksisteerivad veel mitmed allkeeled. Üheks selliseks on usukeel, mis iseenesest on lai mõiste, sest selle alla kuulub nii teoloogide erialakeel kui ka n-ö kaanani keel. Mis on kaanani keel? Sellise nimega kutsuvad inimesed, kes pole kirikuga lähemalt seotud, kirikuseinte vahel kostvat kõnet. Kiriku- või usukeelt pole aga alati kaanani keeleks kutsutud, vaid ilmselt on see 20. sajandi nähtus. Saksakeelses Vikipeedia artiklis on seda nimetatud «kristlikuks žargooniks» ja sellest on ka Eesti kontekstis rääkinud mitmed kirikutegelased, sealhulgas Toomas Paul. Tema on maininud, et kaanani keel tähistab sõnu, mille puhul kirikulised ise ei tajugi, et tegemist on allkeelega. Küllap tal on õiguski, sest kui nt rääkida lambavargusest, siis karjakasvataja ning kirikuõpetaja mõistavad seda sõna erinevalt. Jäägu tähendus igaühele endale mõistatada.

Usuga seotud sõnavara on üks eesti keele vanematest kihtidest ning selle kujunemist on mõjutanud erinevad keeled ja piiblitõlked. Suurimaks ususõnavara mõjutajaks on kindlasti olnud saksa keel, mille kaudu jõudis tänasesse päeva üks usukeele olulisemaid sõnu – armulaud. Selle sõna kujunemine on aga meie kultuuriruumis olnud erandlik.

Sugulas- ja naaberkeeltes puudub selline väljend nagu arm + laud. Läti keele sõnastikest võib leida konstruktsiooni Jumal + laud, soomest «ehtoolline», vene keelest «Евхаристия» (euharistia), baltisaksa sõnastikust «das Abendmahl». Kuna Baltikumis kujunesid mõisted üldiselt sarnaselt, siis kõik see vihjab asjaolule, et Eesti läks oma teed.

Vanimates allikates armulaud ei esine ja selle asemel on altarisakrament, armusöömaaeg. Võib oletada, et millalgi 19. sajandi lõpul on käibele läinud armulaud. Wiedemannil arm + laud ühend-puudub ja märkimist leiavad sellised väljendid nagu jumala armul käima, jumala armule minema.

Ka Eestimaa kirikud nendivad seda, et mitte kõik konfessioonid ei räägi «armulauast», kuid just seda sõna on kasutatud terminus technicus’ena, et tuua selle sõna alla kokku sama sündmuse rikkus ja erinevad aspektid: püha õhtusöömaaeg, euharistia, leivamurdmine.

Kuid kas siis on üldse mingis eesti keelega seotud keeles sarnane konstruktsioon? Saksa keele allikaid vaadates leidsin ülemsaksa sõnastikust märksõna «Gnadentisch» (arm + laud) (Frühneuhochdeutsches Wörterbuch). Selle põhjal võib oletada, et ülemsaksa keeles võis selline kasutus olemas olla ning ka Balti provintsis säilida. See unikaalne ja säilinud tõlkelaen on omal ajal tekkinud kasvõi selleks, et olla tänapäeval ühendajaks.