Selle otsuse taustal on viimastel päevadel tõusnud debatt eriolukorra kehtestamise vajadusest või mittevajadusest. See pole aga kuidagi seotud praeguse kriisi lahendamisega. Kõik sisulised ja ranged piirangud, mille vabariigi valitsus viirusega võitlemiseks on juba kehtestatud või mida oleks veel vaja kiiresti kehtestada, on võimalikud ka ilma eriolukorda välja kuulutamata.
Selle teadliku valiku tegi vastu eelmist suve riigikogu, et suurendada kriisides otsuste tegemise kiirust ja paindlikkust. Enne neid muudatusi, ka mullu märtsis, kehtis tõesti olukord, kus eriolukord tuli välja kuulutada, sest muul moel ei võimaldanud toonased seadused selliseid piiranguid kehtestada.
18. mail 2020 jõustusid aga nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) ning hädaolukorra seaduse (HOS) muudatused. Ainus, mida eriolukord juurde annaks, on kaitseväe ja kaitseliidu ilma ajalise piiranguta kaasamine. Ilma eriolukorrata saab mõlemat kaasata kuni 30 päevaks, eriolukorras aga kuni eriolukorra lõpuni.
Veel võimaldab eriolukord kohustada inimesi või asutusi – näiteks arste või medõdesid – tööle mõnes teises piirkonnas, aga kuna hetkel on igal pool tervishoiutöötajatest pigem puudus, siis selle meetme vajalikkus ei ole hetkel aktuaalne.
Nii palju siis juriidikast. Aga sõda viirusega ei võideta juriidikaga. Selle sõja saame võita kõik koos järgides lihtsaid, elementaarseid soovitusi – kanna maski, vähenda ja väldi kontakte, võimalusel püsi kodus; kui tunned end haiglasena, jää kindlasti koju, ning kui on võimalus vaktsineerida, mine vaktsineerima!
Ja usaldame oma valitsust tegema õiged otsuseid riiklikul tasemel.