Urve Eslas

FOTO: Toomas Huik

Aastal 211 tappis Rooma imperaatori Septimius Severuse vanem poeg Caracalla oma venna, kõigest mõne kuu eest tema kõrvale troonile tõusnud Publius Septimius Geta ning lasi tema nime ja mälestuse ajaloost – toona tähendas see kivitahvleid, münte ja kujusid – kustutada.

1800 aastat hiljem ei mäleta me ajalookustutajast Caracallast lisaks sellele faktile just palju (rahakriisi tõttu ehk seda, et ta denaari devalveeris), kuid teadmine mõrvatud Getast on uuristatud inimeste mällu vähemalt samasuguse jõuga, nagu Caracalla seda toona kivist välja kraapida püüdis.

Damnatio memoriae – kaudtõlkes «mälu kustutamine », nagu seda nähtust nimetama hakati – ülesanne oli muuta ajalugu, muutes ajalookandjaid.

Ehk oleks ilma Caracalla sekkumiseta tänaseks meil see antiigiaegne Kaini ja Aabeli lugu meelest läinud, kuid just väljauuristatud tähed kivitahvlitel olid need, mis köitsid uurijate tähelepanu.

Et katse olnut kustutada ja sellega ajalugu muuta ei ole üksnes materjali inertsuse tõttu nurjumisele määratud, on näidanud damnatio memoriae teised, kaasaegsemad, kuid samavõrra ebaõnnestunud katsetused läinud sajandist. Iga kustutamine jätab jälje, ja see jälg on sageli tugevam märk, kui kustutatu seda ise oleks olnud.

Kui mitte kaasaegsete, siis ajaloolaste jaoks kindlasti. Ja ajaloolased peaks seda ka väga hästi teadma. Internetist on informatsiooni sama raske märkamatult kaotada kui kivist, eriti kui tegu on imperaatorist rääkiva kivitahvli või ministri Facebooki-seinaga.

Ehk ei oleks Laari ACTA-kriitika kellelegi silma jäänudki (salvestatud leheküljelt selgub, et ega ta ju muud öelnudki, kui et suhtub sellesse «sügava kahtlusega »), kuid vestluse kaotamise fakt ja sellele järgnenud veider põhjendus, et «kartsin, et ruum saab täis», levis kiirusega, mille puhul võrdlus kulutulega oleks kohatu.

Et anda edasi sotsiaalvõrgustikes toimunut, võib kujutleda kontsentrilistes ringides püssirohutünne ning tikku, mis keskmisele tünnile kukub. See, mille selle sajandi analoogi kutsutakse Streisandi efektiks, tõi olnu varjamise sooviga kaasa kõrgendatud huvi sündinu vastu.

Caracalla jäi ajalukku sellega, et püüdis kustutada ajaloost oma tapetud venda. Karta on, et Laar – hoolimata lubadusest teha «administraatoritele kõva peapesu» – peab pingutama, et mitte jääda meelde poliitikuna, kes püüdis kustutada internetti.

Paar aastat tagasi ilmunud raamatus «Delete » nendib Viktor Mayer-Schönberger, et digitaalsel ajastul on millegi mälust kustutamine muutunud aina raskemaks ning sellest on saanud voorus, milleni uuesti jõuda. Mälestuse needus võib tänapäeval tähendada ka võimetust unustada.