/nginx/o/2011/01/21/502168t1h483d.jpg)
Tänases Postimehe arvamuse- ja kultuurilisas tõdeb võrdleva poliitika magister Priit Kallakas, et Eestis on erakondadesse kuulujate arv suurenenud 14 aastaga rohkem kui kaks ja pool korda.
Juhtkiri: homne peab kusagilt alguse saama
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
28. jaanuar 2012, 13:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle tulemusena oleme jõudmas erakondliku kuuluvusega inimeste suhtarvu poolest viie kõige enam parteistunud riigi sekka Euroopas. Kui see oleks Euroopas üldine tendents, võiks seda vast pidada ajastu märgiks.
Kuid kui vaadata teiste riikide kogemusi, räägivad arvud pigem muud: Lääne-Euroopa riikides on parteide liikmeskond viimase paarikümne aasta jooksul märgatavalt kahanenud. Ühiskonna parteistumise kasvutrendi näitavad koos Eestiga vaid Kreeka ja Hispaania.
Samasuguse muretsemapaneva tendentsi tõi välja ka programmis «Noored kooli» osalenud ettevõtja Martti Rõõmus koolidiktorite erakonnalembuse kohta: 34 protsenti Eesti koolijuhtidest kuulub parteisse, Tallinnas lausa 68 protsenti.
Näib, et nende arvude taga on kurb tõdemus, mis kipub aina enam iseloomustama Eesti üldist tegelikkust: aktiivsem osa elanikkonnast, kes sooviks oma lähikonnas või juhitavas institutsioonis midagi muuta, ei näe selleks muud võimalust kui erakonnaga liitumine.
Sest vaid see näib andvat kodanikele kindluse, et nende arvamustega arvestatakse ning ideed saavad realiseeritavaks. See on nukker pilt, millele ometi on olemas kodanikuühiskonna näol tõsiseltvõetav alternatiiv.
Kuid parteiline traditsioon, mille huvides peaks olema muu hulgas ka kodanikuühiskonna edendamine, näeb end pigem vabakondadele vastanduvana ja suhtub kodanikualgatustesse pigem kui konkurentidesse, mitte kui partneritesse.
Vabakondi amatöörlikuks lahterdav mentaliteet on end Eestis valdavaks pressinuna püüdnud jätta muljet, nagu oleks tegeliku kaasarääkimisõiguse saamiseks parteipilet ainuõige lahendus.
Selle kõige valgel tuleb vaid tunnustada presidendi otsust luua presidendi kantselei juurde vabakonna nõuniku ametikoht.
Teine tänase arvamuse- ja kultuurilisa märgiline lugu on essee sellele ametikohale asunud Madle Lippuselt. Langemata erakondlikule mõtlemisele vastandumise lõksu, näitab ta lihtsalt ja selgelt, mis on vabakonna mõte: kodanikulähedasem vaade Eesti elule, kui seda ametkondades ja riiklikes struktuurides – ka koolivõrgus – Eesti elanikele seni vahendatud on.
Arusaamani, et riigi asju lahendama ei saa olla asja enne, kui ei alustata elu paremaks muutmist oma trepikojast, korteriühistust, sealt edasi oma tänavalt ja linnaosast, on Eestil veel pikk tee. Kuid homne peab kusagil algama, ja see algus on tehtud.