/nginx/o/2012/01/27/930704t1hf6ee.jpg)
Hoolimata sellest, et alates 1998. aastast on pea igal aastal ajaloohõlma vajunud vähemalt üks erakond, on parteidesse kuuluvate inimeste arv 14 aastaga suurenenud rohkem kui kaks ja pool korda. Millised protsessid on nende arvude taga, analüüsib võrdleva poliitika magister Priit Kallakas.
Samal ajal kui väiksemad erakonnad vaaguvad hinge, kuulutavad parlamendiparteid kordamööda uusi liikmete rekordeid ning võistlevad suurima rahvapartei tiitli nimel. Erakondliku kuuluvusega inimeste suhtarvu järgi valijaskonda on Eesti kohe-kohe jõudmas viie kõige enam parteistunud riigi sekka Euroopas.
Kui Lääne-Euroopa riikides on parteide liikmeskond viimase paarikümne aasta jooksul enamasti märgatavalt kahanenud, on Eesti koos Kreeka ja Hispaaniaga 2009. aasta andmete põhjal ainsad riigid, kus erakonda kuuluvate liikmete arv on kasvutrendis (Biezen, I, Mair, P, Poguntke, T. 2009. «Going, Going,. .... Gone? Party Membership in the 21st Century», Presentation work Liabon 21. april 2009).
Lääne-Euroopas kasvatasid erakonnad liikmeskondi möödunud sajandi keskel, kui liikmetel oli oluline roll parteide rahastamises ning kampaaniate korraldamises. Massimeedia arenedes leiti, et odavam on oma sõnumeid edastada raadio ja televisiooni vahendusel ning liikmeskonna kasvatamine jäeti tagaplaanile. Samuti leidsid valijad, et nad ei pea enam erakondadesse kuuluma infovajaduse rahuldamiseks ja otsustusõiguse saamiseks, kuna info jõudis kodudesse kiiresti ja mis peamine – tasuta.
Parteide asendajatena tekkisid mittepoliitilised liikumised, nagu keskkonnakaitsjad, naisõiguslased või USA puhul antirassismi liikumised, kellega võimul olijad pidid arvestama ja koostööd tegema. Liikmete kahanemisel olid parteid sunnitud ka oma rahastamisallikaid ümber hindama ning erakondi hakkasid üha enam finantseerima ettevõtjad ja riik.
Eestis on erakondade liikmemaksudel parteide eelarvetes vägagi marginaalne roll ning valimiskampaaniad on samuti massimeediakesksed. Vähemalt näiliselt on täidetud lääneeuroopalikud tingimused parteide liikmeskondade kahanemiseks või vähemalt stabiliseerumiseks. Teisalt tulevad Eestis esile ühiskondlikud erisused, mille tulemusel erakonnad peavad pingutama organisatsiooni laiendamise nimel.
Liikmete roll tõuseb esile eriti just kohalike omavalitsuste valimiste kontekstis. Praeguseni on isegi suurematel Eesti erakondadel kõigis enam kui paarisajas omavalitsuses raskusi kandidaatide leidmise ja oma nimekirjaga valimistel osalemisega, mistõttu on üheks parteide motivaatoriks uute liikmete värbamisel regionaalse haarde laiendamine.
Kui riigikogu valimiste kampaania on suuresti parteiliidrite ja erakonna imago keskne, siis kohalikel valimistel on väga olulisel kohal piirkondlikud kandidaadid. Kampaaniate vältel suudavad erakonnad kasutada tänavareklaame ja massimeedia vahendeid eeskätt suuremates omavalitsustes.
Väiksemates asulates on tähtsam otsene kontakt ning tavaliikmete ja parteiaktivistide suhtlus tuttavate ja sõpradega. Sellest tulenevalt võib väita, et ilma kohaliku tasandi liikmeskonnata ei ole võimalik väiksemates omavalitsustes edukas olla ning võrdväärsete meediakampaaniate korral võib rohujuuretasandil tehtud kampaania muutuda valimiste võidu võtmeks.
Erakondade poolt vaadates võiks ju lootagi, et mida rohkem on erakonnas liikmeid, seda suurem on ring, kelle seast kandidaate valida, ja sellest tulenevalt on meil targemad kandidaadid ja parem poliitika. Paraku kasvavad Eesti regionaalse killustatuse ja demograafilise jaotuse puhul liikmeskonnad eeskätt suuremates asulates, kus erakondade organisatsioonid niigi juba toimivad, ning on oht, et väiksematele omavalitsustele jäävad ikkagi tühjad pihud.
Boonusena arvestavad erakonnad, et erakonna liige toob endaga kaasa kuni viis lisahäält oma lähisugulaste ja tuttavate ringist, mis on samuti ajendiks liikmeskonna suurendamisel. Paraku töötab see võimendus eelkõige positiivse fooniga parteide puhul ning väikeparteidele ja viimaste valimiste näitel skandaalidest räsitud Rahvaliidule liikmeskonna suurus tõenäoliselt lisahääli ei toonud.
Liikmeskondade kasvu vaadeldes tuleks erakondade laienemise huviga pea samaväärseks pidada eestlaste erakonnalembust. Rohkem kui kuus protsenti Eesti valijaskonnast kuulub erakondadesse ning selle näitajaga paikneme Euroopas kuuendal positsioonil.
Põhjus, miks Eestis astutakse erakondadesse, on poliitiliste organisatsioonide sotsiaalne ja klubiline funktsioon. Erakonnad pakuvad inimestele võimalust ühiselt aega veeta ja osaleda nii harivatel, sportlikel kui ka meelelahutuslikel üritustel. Väiksemates omavalitsustes, kus puudub aktiivne seltsiline tegevus ning kus omavalitsustel on raha vähem, võivad erakonnad olla ainuke sotsiaalse ajaveetmise võimalus.
Teine põhjus on kolmanda sektori nõrkus. Kui Peeter Pärnust sooviks oma naabruskonnas midagi muuta või linna elus kaasa rääkida, siis võib ta näha ainukese tõsiseltvõetava võimalusena astumist erakonda, sest teistel vabakonnaorganisatsioonidel ei pruugi olla võimu ega kontakti otsustajatega. Lisaks on erakondadega ühinemise põhjuseks kindlasti veel inimeste enda poliitiline ambitsioon ja lootus kõrgele karjäärilennule.
Nendele liikmeks astumiste põhjustele loob soodsa pinnase parteide suhteliselt kõrge usaldusväärsus. Eurobaromeetri viimase uuringu kohaselt kaldub viiendik Eesti elanikest parteisid usaldama. Selle näitajaga oleme ELis 9. kohal (ELi keskmine on 14 protsenti).
Taasiseseisvunud Eestis on erinevate nimekombinatsioonide all registreeritud ühtekokku 65 erakonda. Üheparteisüsteemi kadumise järel kerkis poliitilisi organisatsioone ja liikumisi justkui seeni pärast vabaduse vihma ja 1997. aasta lõpus tegutses Eestis korraga 27 erakonda. 1998. aastal erakondadele seatud tuhande liikme miinimumkriteeriumiga algas väikeparteide taandumine ja parteimaastiku stabiliseerumine 1999. aasta riigikogu valimiste ajal tegutses Eestis 18 erakonda, kuhu kuulus natukene üle 20 00 inimese. Selle aasta alguseks kuulub äriregistri andmetel Eesti erakondadesse 55 434 inimest ning võib eeldada, et aasta lõpuks on kolmel suurimal erakonnal ületatud kümne tuhande liikme piir.
Eesti erakondade massidesse minekul olid murrangulisteks aastateks 2001 ja 2002, mil poliitikatandrile lisandus kahe aasta jooksul 16 109 inimest ja suuremad erakonnad kasvatasid oma liikmeskonda kahe aasta jooksul kolmandiku võrra. Erakondliku kuuluvusega inimeste arvu suurt kasvu mõjutas omalt poolt Res Publica loomine, kuid peamist rolli mängisid mitmed seadusemuudatused.
Erakonnaseaduse muutmine, millega mitmekordistati parteidele riigieelarvest eraldatavat toetust, aitas parteidel muutuda professionaalsemaks ning võimaldas seeläbi laiendada organisatsiooni tegevust väiksematesse omavalitsustesse. Oluliseks mõjutajaks, mis puudutas eelkõige maapiirkondades tegutsevaid erakondi, oli kohalikel valimistel valimisliitude osalemist keelava seaduse vastuvõtmine parlamendis 2002. aasta kevadel.
Seadus kehtis 2002. aasta juunini, mil õiguskantsler Allar Jõksi vaidlustatuna riigikohtus põhiseadusvastaseks kuulutati ja seejärel tühistati (Pettai, Vello, Toomla, Rein and Joakit, Elvis, 2008, «Citizen electoral alliances in Estonia: citizen democracy versus cartel parties».). Et kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus kuulutati õigustühiseks vähem kui kolm kuud enne valimispäeva, tegelesid parteid väga aktiivselt omavalitsusjuhtide värbamisega.
Vallavanemad ja kohalikud aktivistid liitusid erakondadega, kuna kartsid, et ei saa sügisestel valimistel kandideerida, ning kuna Rahvaliidul ja Keskerakonnal oli tugev regionaalne struktuur, haarasid ka nemad enamiku kohalikest liidritest.
Erakondade laienemise teiseks laineks nimetaksin perioodi, mis algas 2010. aastaga. Varem oli liikmeskonna suurenemine seotud valimiste-eelsete perioodidega. Erakonnad otsisid kandidaate ning valijad olid kampaaniate tulemusel poliitiliselt teadlikumad ja erakondade poolt kergemini kaasa haaratavad. Teise lainega seadsid erakonnad liikmeskonna suuruse eesmärgiks omaette ja uue strateegiana tulid Reformierakond ja SDE valimistevahelisel perioodil tänavatele laienemiskampaaniaid tegema.
Teise laine vältel on küll üldine erakondliku kuuluvusega inimeste arv suurenenud vaid tuhande võrra, kuid arvestades, et 2010. aastal kirjutas erakonnast lahkumisavalduse ligikaudu 4000 inimest, on liikmete juurdevool erakondadesse, mis hoiab üldise trendi tõusujoones, siiski tähelepanuväärne.
Kõige rohkem on selles vahemikus kasvanud Reformierakonna liikmeskond, mida võib ühelt poolt seletada erakonna võimupositsiooniga, kuid kindlasti on selle aluseks süsteemne töö liikmeskonna kasvatamisel. Samas on protsentuaalselt liikmeskonda märkimisväärselt suurendanud ka SDE, kes mullu kasvatas oma liikmete arvu tuhande inimese ehk neljandiku võrra.
Teist lainet iseloomustab liikmeskonna kasv üksnes parlamendierakondades. Riigikogusse mitte kuuluvad erakonnad näevad pidevat liikmete väljavoolu ning marginaliseeruvad. Eestis on järele jäänud 11 erakonda, neist väikseimal Vabadusparteil – Põllumeeste Kogul on likvideerimiskirves samuti pikemat aega pea kohal rippumas, sest tuhande liikme kriteeriumist allapoole vajumast lahutab neid vaid tosinkond liiget.
Rahvaliidul on teise laine ajal erakonnast lahkunud rohkem kui 1500 inimest ning ka roheliste, Vasakpartei, samuti teiste parlamendiväliste erakondade liikmeskond väheneb pidevalt. Teise liikmeskondade laienemise laine vältel võib märgata ka erakondi vahetanud inimeste arvu suurenemist, sest paljud valimiskünnise alla jäänud erakondade liikmed soovivad endiselt olla poliitiliselt aktiivsed.
Võib eeldada, et ka lähiaastatel näeme jätkuvalt väiksemate parteide kadumist ja riigikogusse kuuluvate erakondade mõningast suurenemist. Siiski võib Euroopa näitel arvata, et üldine erakondliku kuuluvusega inimeste arv jääb Eestis suhteliselt stabiilseks, kui just ei teki ühiskondlike protsesside tulemusel uut protestiparteid, mis haaraks seni poliitiliselt passiivseid inimesi.
Autor on kaitsnud Tartu Ülikoolis magistritöö «Erakondade liikmeskondade areng Eestis 1995–2009» ning pälvinud August Rei parlamendiuuringu stipendiumi.