Sisepoliitiline piirileping

Urmas Nemvaltsi karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti-Vene piirilepingul on hetkel tugev sisepoliitiline aspekt
• Piirileping on parlamendi, mitte valitsuse otsustada
• Keskerakond soovib enda juures hoida venekeelseid valijaid

Eesti-Vene piirilepingut pole vaja praegu üles soojendada.

Eesti välisministri Eva-Maria Liimetsa algatust liikuda kauaks toppama jäänud Eesti-Vene piirilepinguga edasi tuleb mõista eeskätt sisepoliitilisest vaatevinklist.

Teisipäeval riigikogu ees esinedes ütles Liimets: «…Eesti huvides on endiselt see, et Eesti ja Venemaa ratifitseerivad allkirjastatud piirilepingu ning ametisolev vabariigi valitsus on põhimõtteliselt valmis selles küsimuses edasi liikuma.»

Kuid kuidas peaks valitsus piirilepinguga edasi liikuma, kui leping on jõudnud kummagi riigi parlamenti? Eesti valitsus on sõja järel allkirjastanud piirilepingu kaks korda, 2005. ja 2014. aastal. Viimane kord leidis aset vahetult enne Krimmi okupeerimist ja annekteerimist ja oli selge, et pärast seda ei saa rääkida ka piirilepingu peatsest ratifitseerimisest kummagi riigi parlamendis.

Miks peaks siis selle lepinguga hakkama äkki liigutama praegu, mil Venemaal toimuv ei ole just paljulubav diplomaatilisteks läbimurreteks? Meenutagem äsjaseid sündmusi: opositsiooniliider Aleksei Navalnõi mürgitamine ja vangistamine, tema toetajate vahistamine, Euroopa Liidu kõrge välisesindaja Josep Borrelli alandamine Moskvas ning tagatipuks Eesti ja Vene diplomaatide vastastikune väljasaatmine.

Liiatigi peetakse sel aastal riigiduuma valimised, mis tähendab, et uus duuma koosseis peaks alustama protseduuriliselt nullist. Loomulikult jõuaks duuma Kremli käsu peale ratifitseerida piirilepingu ka praegu, kuid kuskilt ei paista Kremli tahet leping ratifitseerida. Ent Eesti on teatanud, et piirilepingu ratifitseerimine leiab aset sünkroniseeritult – seega ei saa riigikogu seda enne riigiduumat ratifitseerida.

Kuid sel aastal on tulemas kohalikud valimised ja pole sugugi kindel, et Keskerakonna ainuvõim Tallinnas jätkub. Sestap aitaks välispoliitiline avang kohendada ehk ka Keskerakonna reitinguid.

Kui Eesti liikus Euroopa Liidu ja NATO poole, oli vaja läänele näidata, et piirilepingu puudumine pole Eesti süü, ja näidata ses suhtes üles ka oma initsiatiivi. Praegu seda vajadust pole – Eesti on nii Euroopa Liidu kui ka NATO liige ega pea iga hinna eest tõestama oma läände kuulumise kõlblikkust. Piirilepingut oleks kahe riigi suhetesse mõistagi vaja, kuid diplomaatias loeb ajastus väga palju ja praegu ei tundu olevat sobiv aeg piirilepingut sõlmida.

See kõik viib paratamatult ikkagi mõtteni, et võibolla on tegemist sisepoliitilise mänguga. Esimest korda on taasiseseisvunud Eestis välisministri portfell Keskerakonna käes, kelle poolt hääletab teatavasti enamik venekeelseid valijaid. Keskerakonna sees on olnud alati tugev tiib, kes on toetanud paremaid ja tihedamaid suhteid Venemaaga ning näinud halbades suhetes pigem Eesti süüd.

Praegu näeme aga, et pärast valitsuse vahetust on kukkuma hakanud ka Keskerakonna reiting. Kuid sel aastal on tulemas kohalikud valimised ja pole sugugi kindel, et Keskerakonna ainuvõim Tallinnas jätkub. Sestap aitaks välispoliitiline avang kohendada ehk ka Keskerakonna reitinguid. Pole ka kahtlust, et Moskvale oleks Keskerakonna ainuvõimu jätkumine Tallinnas meeltmööda. Välisministri portfelli andmine Keskerakonnale andis kahtlemata oma signaali Moskvale. Et seda signaali millegagi sisustada, tuligi ilmselt välja käia piirileping, sest naljalt midagi muud välja käia ei ole.