Jüri Adams: Laar läheb ... ja tuleb

Mart Laari käejälgi on kogu taasiseseisvuse järgne Eesti poliitika täis. Pildil oleva vajutas ta Kunda tsemendimuuseumis segusse. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Staažikas poliitik Jüri Adams ennustab Mart Laari erakonnajuhi kohalt lahkumise eelõhtul tema järjekordset naasmist isamaalise erakonna etteotsa.

Eesti poliitika suurkujusid Mart Laari ja Edgar Savisaart ei ole kumbagi kunagi kukutatud erakonna juhi kohalt ega ole nad kaotanud niisugusel valimisel mõnele konkurendile.

Aga oluline erinevus nende vahel paistab olevat selles, et Savisaarele meeldib olla erakonna juht ja ta ei ole kunagi soovinud sellelt positsioonilt lahkuda, Laar aga lahkub praegu esimehe ametikohalt juba kolmandat korda. (Ka Savisaare karjääris on olnud üks lahkumine: seoses nn lindiskandaaliga astus ta erakonna esimehe kohalt tagasi 10. oktoobril 1995, valiti uuesti esimeheks 30. märtsil 1996.)

Laari formaalne esimehe-karjäär algas alles siis, kui ta oli juba peaminister: 21. novembril 1992 asutati äsja valimistel kõige parema tulemuse saanud valimisliidu Isamaa – millel ametlikult esimeest ei olnud – baasil Rahvuslik Koonderakond Isamaa. 1994 aga lagunes see erakond mitmeks osaks ning tol kevadel oli Laaril oma karjääri ainuke kord, kus ei olnud enam-vähem kindel, et ta esimeheks valitakse.

Siiski suutis ta tookord võita oma vastaskandidaati Ülo Nugist. Varsti tuli Laaril peaministri kohalt siiski lahkuda, sest septembris avaldati talle riigikogus umbusaldust. Peagi järgnes Laari esimene, kolm aastat kestnud esimeheks mitteolemise periood: 1995. aasta lõpul ühinesid erakonnad Isamaa ja Eesti Rahvuslik Sõltumatuse Partei Isamaaliiduks, kummagi partei esimees (Laar ja Tunne Kelam) ei kandideerinud ühinenud erakonna esimehe kohale, selleks sai Toivo Jürgenson.

1998. aasta lõpus tõusis taas esimeheks Laar. Isamaaliit saavutas tema juhtimisel 1999. aastal riigikogu valimisel hea tulemuse (18 kohta) ja Laarist sai teist korda peaminister. See periood lõppes aga nii, et 19. detsembril 2001 teatas Laar ootamatult oma valitsuse tagasiastumisest.

Põhjuseks on väidetud, et ta olevat olnud veendunud, et koalitsioonipartner tema valitsuses, Reformierakond, kavatsevat avaldada tema suhtes umbusaldust. Sellele oletusele ei ole aga seni leitud kindlat kinnitust. Tagasiastumise järel teatas Laar, et järgmisel suurkogul ei kandideeri ta enam esimeheks, ja tema asemele valiti Kelam (kelle järglaseks sai pärast tema europarlamenti valimist 2005. aasta alguses Tõnis Lukas).

Teine vaheperiood oli formaalselt hulga pikem kui sisuliselt. Laaril oli oluline mõju selles, et Isamaaliit võttis suuna erakonnaga Res Publica ühinemisele, mis oli pöördumatult alanud 2006. aasta esimesel poolel. Laari tuleks pidada uue ühinenud erakonna sisuliseks juhiks, kuigi formaalselt valiti ta taas esimeheks alles 2007. aasta mais (enne seda oli formaalselt kaks esimeest, mõlema ühineva erakonna juhid Lukas ja Taavi Veskimägi).

Laar, erinevalt Savisaarest, ei ole õieti kunagi tahtnud olla erakonna esimees. Tema soov on olnud juhtida Eesti riiki, eriti peaministrina. Aga tee peaministri kohale käib meil üle erakonna esimeheks olemise ja erakonna valimistel võidule viimise. Kuid esimeheametist tähtsamad on talle alati olnud muud tegevused ja seepärast on ta muretsenud enda kõrvale mõne abilise, kelle põhiülesanne on olnud saavutada erakonna sees vajalikud tulemused.

Paistab, et ses valdkonnas on Laar ikka püstitanud üldised eesmärgid, aga nende saavutamiseks andnud oma abilistele enam-vähem vabad käed. Abilistest, kes on kujundanud erakonna arengut, on ilmselt olnud kõige olulisemad esiteks Jaanus Reisner, alates 2003. aastast Margus Tsahkna, viimastel aastatel aga Ken- Marti Vaher (ja ilmselt ka teised tema kaaslased kunagisest Res Publicast).

Küsimused, kas Laar on näinud ette (resp püüdnud ette näha), et tema abilised võivad kasutada võtteid, mida mitte kõik ei pea õigeks või soovitavaks, või millisel määral on Laar olnud oma saavutuslikumatest abilistest juhitud, jäävad siinkohal vastuseta nagu ka samalaadsed küsimused Savisaare puhul. Laar on ikka püüdnud komplekteerida endale parima meeskonna (ja peaministrina tehnilise aparaadi).

Kuid ka selles on tal rida omapärasusi, mis ilmnevad ehk taas võrdluses Savisaarega. Viimane torkab silma sellega, et on ebatavaliselt truu nendele kunagistele kaaslastele, kes on talle tundunud truud, kes teda «ei ole reetnud». Savisaar võtab oma niisuguseid kaaslasi endaga kaasa uutele positsioonidele, annab neile uusi ameteid ja julgustab enda kõrval tegutsema uutel aladel. Laari suhtumine oma võitlus- ja töökaaslastesse on, võiks ehk öelda moodsa sõnakõlksuga, «projektipõhine ».

Laar ei hoia ei emotsionaalselt ega praktiliselt kinni või n-ö varus oma kunagisi kaaslasi, kelle järele tal enam vajadust ei ole. Ta on ilmutanud suurt võimet panna kokku uusi saavutuslikke meeskondi. 1999. aasta valimistulemuse saavutas suuresti peamiselt «uutest nägudest » koosnev meeskond, millest siiani vist kõige rohkem mäletatakse tol ajal väga kõrge tuntuse ja heakskiiduga ekspankurit Jüri Mõisa, keda oli ilmselt vaja ka valimiskampaania rahastamise juures. 2007. aasta võiduka valimismeeskonna komplekteeris Laar aga peale hulga silmapaistvate häälemagnetite suurel määral endise Res Publica energilisematest isikutest.

Laari maailmavaate ja eesmärkide kohta ei ole tema jooksvatest avaldustest ja seisukohtadest lähtudes sugugi lihtne järeldusi teha. Siin paistab olevat kaks põhilist põhjust. Esiteks: Laar on nii oma hariduselt kui maailmapildilt ajaloolane, seepärast on talle omane näha asju pigem pikemates ajalõikudes ja protsessides. Igapäevastele sündmustele hinnangute andmine ei käi niisuguse maailmanägemisega hästi kokku.

Teiseks on Laar alati olnud silmapaistvalt truu kokkulepitud koalitsiooniprogrammile (opositsioonis oldud perioodidel erakonna programmile). Ei meenu ühtki korda, kus ta oleks avalikult öelnud, et tal on mõne asja kohta oma isiklik arvamus, mis erineb programmilistest seisukohtadest.

Kui Savisaare maailmanägemises on alati silmatorkav mingis vormis «klassivõitluse» nägemine, siis Laari mõttemaailmas ei ole sellele kohta. Savisaare eeskujud ja eesmärgid on olnud ikka mingist mineviku kuldajast, olgu see siis Skandinaavia sotsiaalse heaoluriigi pildist või meie oma lähiajaloo mingist etapist. Laari pilk vaatab pigem tulevikku. Laarile on tähtsaim Eesti iseseisvus ja julgeolek. Peamise vahendina selleks näeb ta tugevat Eesti riiki.

Riigi tugevus omakorda tähendab kaitsevõime, organisatsiooni ja ametnikkonna tugevust. Nii on Laar sirutunud konservatismist riigikesksusesse (etatismi). Teisel kohal paistab Laaril olevat nn tasakaalustatud riigieelarve põhimõte, st et riigi kulud ei tohi ületada riigi tulusid. Laar on seda põhimõtet järginud nii valitsedes kui opositsioonis olles ja tema (ning muidugi ka teiste, kes sama poliitikat on ajanud) maailmavaate sellel aspektil on lausa ülemaailmne tähtsus, sest see ennetas praegu möllavat globaalset finantskriisi.

Kuid kas siin ei ole osalt olnud tegemist ka vindi ülekeeramisega? Pärast seda kui 1999. aastal tuli riigieelarve mahtu vähendada, mille üheks põhjuseks oli, et Mart Siimanni vähemusvalitsuse viimase aasta riigikogu koosseis paisutas eelarve mahtu, nähes prognoosi liiga optimistlikuna, viisid peaminister Laar ja tema valitsuse rahandusminister Siim Kallas parlamendis seaduseks uue riigieelarve seaduse eelnõu, millega Eesti riigikogu sisuliselt loobus õigusest riigieelarve projekti muuta ja asus teele selle poole, et praegu tavatsetakse teda nimetada kummitempliks.

Kolmandaks: Laar on järjekindlalt olnud vastu sellele, et Eesti läheks kaasa rahvusvaheliste poliitikamoe ettevõtmistega (nt samasooliste isikute abielude institutsiooni sisseviimine seadustesse, mitmesuguste kvootide kehtestamised jms). Nende kõrval aga paistab, et on ka üpris laiu valdkondi, mille suhtes Laaril üksikisikuna ei ole olemas jäiku poliitilisi vaateid ja põhimõtteid.

See on teinud hulga kergemaks nii tema kui teiste jaoks mitmesuguste teiste poliitiliste jõududega koalitsiooni minna ja seal ka püsida. Ekstrapolatsiooni meetodil võib ennustada, et tõenäoliselt on Laar hiljemalt 2014. aasta kevadel Eesti valimispoliitikas tagasi, tal on selleks ajaks moodustumas uus ja suurte võidulootustega meeskond, kellest paljud on n-ö uued näod, kes lootusrikkalt rivistuvad Laari nime taha.

Tõenäoliselt ta nõustub taas kandideerima erakonna esimeheks ja selleks ta valitaksegi. (Mis erakond see täpselt on, seda ei oska praegu ütelda, kuid ilmselt on tegemist mingi osaga praegusest IRList, kus vahepeal erakonna juhtidena tegutsenud inimesed on suutnud lahendada teravamad vastuolud.)

Laari tõenäolisele tagasitulemisele viitab ka üks teine asjaolu. Nimelt on Laaril nagu paljudel teistel tipp-poliitikutel suur n-ö valimisväärtus. Ta saab ise palju hääli ja tänu tema osalemisele tuleb ka teistes ringkondades hulk lisahääli sisuliselt tänu tema olemasolule/ toetusele. Sellise poliitiku häälte «took»võiks olla umbes 30 000 – 40 000, mis tähendab ligi 20–30 protsenti edukale erakonnale kokku antud häältest (ehk viis kuni seitse protsenti häälte koguarvust).

Laar (aga ka Savisaar) paistab olevat mees, kes toob nimekirjale, milles ta kandideerib, oma häältetooga olulisel määral vaid oma nimega, üsna sõltumata sellest, milliseid lubadusi see nimekiri kuulutab. Nii Laar kui Savisaar on üsna ebatavalised selle poolest, et paistavad olevat suurel määral immuunsed unustamise ja pettumise vastu.

Seletus võiks olla selles, kuidas nende nimed jäid meelde meie lähiajaloo pöördelistes sündmustes. Laari nimi jääb elu lõpuni meelde ja ausse nendele inimestele, kes vähemalt positiivselt elasid läbi selle suure murrangu, mille tõi nõukogude võimu lõppemine ja vabaduse tulemine, eriti muidugi tollel ajal noor olnutele.

Laari «valimisväärtus» ei jää ka 2015. aasta valimiste eel teadmata valimistele minekuks valmistuvatele isikutele ja on üsna loomulik, et mõni rühm püüab tema ümber koonduda ja ta enda haardesse võtta. Ei usu, et ta püüaks, tahaks või suudaks niisugusest positsioonist ja võimalusest pääseda.

Autor on endine riigikogu liige ja justiitsminister, ta on üks ERSP asutajaid ja põhiseaduse projekti peamine koostaja.