Marc Lanteigne: Arktika-väliste riikide tegevus Arktika haldamisel

Marc Lanteigne. Foto: Erakogu

Riikide kasvav huvi, mis ei piirne Arktikaga ja millel on mõnel juhul piirkonnas palju uuem teadustegevus, näitab kõige paremini seda, et Arktika on endiselt kogu maailmas tähtis piirkond, kirjutab Norra Arktika ülikooli õppejõud Marc Lanteigne. 

Kui Arktika Nõukogu Ottawa deklaratsiooni raames 1996. aastal asutati (Arctic Council 2016), mõisteti, et see uus organisatsioon toimib foorumina kaheksale riigile, kelle maad ja veed asuvad põhjapolaarjoonel – nimelt Kanada, Taani (Gröönimaa), Soome, Island, Norra, Venemaa, Rootsi ja Ameerika Ühendriigid –, et arutada vastastikust huvi pakkuvaid piirkondlikke küsimusi (sõjaline julgeolek on teadlikult tegevuskavast välja jäetud).

Et tunnustada piirkonnast väljaspool asuvate riikide uurimistööd ja teaduspanust, lisati Arktika-välised maad nõukogu vaatlejate nimekirja ning neile anti õigus osaleda (kuid mitte hääletada) piirkonnale olulistes aruteludes, eriti töörühmades, mis on loodud konkreetsete keskkonna-, sotsiaal- ja ohutusprobleemide lahendamiseks.

Nõukogu esimeste vaatlejate seas olid Saksamaa, Madalmaade, Poola ja Ühendkuningriigi valitsused (Arctic Council 2021), aga kui Arktika rahvusvaheline tähtsus kasvas, hakkasid paljud teised Arktika-välised riigid oma huve ja tegevuskavu kaugele põhja poole laiendama. Kuna üha rohkem tõendeid näitab, et Arktika kliimamuutused ja mujal muutunud keskkonnanähtused on omavahel seotud, on sageli viidatud fraas «See, mis toimub Arktikas, ei jää Arktikasse» saanud uue sügavama tähenduse.

Lisakaalutlusena pidasid paljud väljaspool Arktikat asuvad valitsused Põhja-Jäämere taanduvat jääd majanduslikuks võimaluseks, arvestades piirkonna potentsiaali kaevandustööstuse (sealhulgas fossiilkütuste) ja laevanduse valdkonnas. Arktika sidusrühma määratlemise küsimus muutus üha tähtsamaks ning kümme aastat tagasi hakkas Arktika Nõukogus vaatlejastaatust taotlenud riikide loetelu märkimisväärselt pikenema (ka Euroopa Liit on taotlenud sama staatust).

Organisatsioon asus tekkinud olukorda lahendama: 2011. aastal töötas ta välja Nuuki kriteeriumid ja kaks aastat hiljem avaldas vaatlejajuhendi organisatsiooni ministrite kohtumisel Rootsis Kirunas (Smieszek 2019; Arctic Council 2016). 2013. aastal võeti vastu ka veel kuus vaatlejaliiget –  viis Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riiki (sh Hiina) ja Itaalia. Nõukogu kõige värskem vaatleja on Šveits, kes lisandus 2017. aastal. 2020. aastal, enne eelseisvat ministrite kogunemist Reykjavíkis esitasid vaatlejataotluse Eesti ja Iirimaa.