Isamaa poliitik Kalle Muuli ja Postimehe ajakirjanik Marti Aavik võtsid Kuku raadio saates «Muuli ja Aavik» luubi alla vihakõne seaduseelnõu, mille on justiitsminister Maris Lauri lubanud ette valmistada ja valitsusse viia. 

Kalle Muuli meenutas, et Euroopa Liidu surve vihakõneseaduse täielikuks rakendamiseks on olnud juba kümmekond aastat. Samal ajal on varasemalt eelnõu vastu olnud nii Lauri enda erakonnakaaslastest justiitsministrid Hanno Pevkur ja Rein Lang, tõi Muuli välja. «Rääkimata Isamaa ministritest, kes päris kõvasti sõdisid ja nägid vaeva, et seda seaduseelnõud sel kombel ei sünniks, nagu ta on sündinud mitmes teises Euroopa riigis, kus ta põhjustab täiesti kummalisi kriminaalasju ja kohtuprotsesse.»

Marti Aavik märkis, et talle jääb arusaamatuks, mis on Eesti kriminaalõigusest täpsemalt puudu, et saaks nii-öelda päriseluliste probleemidega tegeleda. Loomulikult on piiripealseid olukordi ning pea kõik avalikkuse ees sõna võtvad inimesed on saanud räigeid sõimukirju. Enamasti on nende taga psüühiliselt ebastabiilsed inimesed, kes tõenäoliselt kätega kallale ei tule, arutles Aavik. 

Selge on siiski, et kuskil on ka kriminaliseerimise piir, küll aga peavad erinevad asjaolud olema hoolikalt läbi kaalutletud. Aavik meenutas Austrias toimunud kohtuasja, kus naine ütles väikses ringis, et Muhammed oli pedofiil ning sai selle eest süüdimõistva otsuse. «Väga kummalisi nähtusi tuleb selliste piirangutega kaasa ja parem, kui nad oleks väga-väga hästi läbi kaalutud ja aru saadud, kus on kriminaliseerimise vääriline tegu,» ütles ta.

Muuli tõi välja, et Euroopa Liidu vihakõne direktiivis on palju nüansse, mida Eesti siiani pole vastu võtnud. Peamine vaidlus aga käib selle üle, et Eesti kriminaalkoodeks näeb ette, et öeldud sõnade eest saab karistada, kui nendega kaasneb konkreetne plaan ja reaalne oht. Kui ähvarduse toimepanemise kavatsust ei saa tõestada, siis ei saa ka inimest kriminaalkorras karistada. Vihakõne seaduseelnõu näeb ette, et piisab sõnadest. 

«Minu meelest on see nii räigelt vastuolus sõnavabaduse põhimõttega, mis on meil põhiseaduses sulaselgelt kirjas,» arvas Muuli. Ta imestas, et ajakirjanikest on vaid paar inimest võtnud sõna vihakõne seaduse vastu.

Aavik kaitses, et kui Reformierakond vihakõne seaduseelnõuga sügisel välja tuli, olid nad opositsioonis ning toona oli selge, et see kuhugi ei jõua. Kui nüüd justiitsminister eelnõu esitab, on põhjust ka debatti pidada. 

Muuli möönis, et Aavikul on õigus, kui ta räägib üksnes mõnest veidrast kohtuasjast. Küll aga on tema hinnangul probleemiks, et samm-sammult hakatakse vabadustest killukesi ära võtma. «Niimoodi tasapisi, kuni ei saa enam midagi öelda, mis teatud gruppidele on ebameeldiv,» kirjeldas ta.

«Põhimõtteliselt ma arvan, et peab olema võimalik ütelda eetris, et kui on must, näita ust – ehhki ma tegelikult ei soovi seda kellelegi näidata,» võttis Muuli enda seisukoha kokku.