Inglise kirjanik Virginia Woolf kirjutas 1929. aastal, et kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, siis peab tal olema raha ja oma tuba (Woolf 1997: 139). Mida peab aga veidi vähem kui sada aastat hiljem tegema naine, kes tahab teha teadust?
Kui Woolfi ajal ei lastud naisi väärikatesse Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolidesse, nende raamatukogudesse ega isegi õuemurule, siis tänapäeval on ülikoolide koridorid (või veebiklassiruumid) täis innukaid naistudengeid, kelle õppetöö tulemused ei jää meestudengite omadele alla. Bakalaureuse- ja magistriõppe lõpetanute hulgas oli Eestis naisi 2019. aastal 64 protsenti. Kui vaatame aga akadeemilise hierarhia tippu, professoreid ja juhtivteadureid, siis nende hulgas on naiste osakaal hoopis teistsugune. Protsendikõver keerab järsult allapoole suhteliselt võrdsest kaasprofessori ametikohast alates (Eesti Teadusagentuur 2020). Eesti professorite hulgas oli 2019. aastal naisi 26 protsenti. See on küll palju parem kui Küprose 13 protsenti, aga märgatavalt viletsam kui Läti 41 protsenti (Eesti Teadusagentuur 2021).