Olukorrast ajakirjanduses ⟩ Rein Lang: Joala kuju saaga on tõeline häppening

Väino Koorberg ja Rein Lang võtsid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses» luubi alla kaks viimastel nädalatel ajakirjanduses furoori tekitanud lugu: Jaak Joala monument Viljandis ja Toomas Annuse otsus lõpetada võistlusspordi sponsimine. 

Koorberg tõi esile varasemalt Langi püstatitatud küsimuse, kas Jaak Joala kastilöömine on ajakirjanduse teema. Tema enda hinnangul on tegemist avaliku võimu naeruväärsuse küsimusega.

Lang ütles vastu, et tema meelest on Jaak Joala kuju ümber toimuv kunstisündmus. «See on häppening. See on tõeline performance. Kõigepealt paneme püsti monumendi, siis lööme ta kasti ja üks vaatus tuleb performance'il veel: ühel hetkel võetakse kast ümbert ära.»

Koorberg küsis Langilt, milleks kogu seda jama vaja on. Lang vastas, et jama tekkis, sest jäeti tegemata üks pisiasi: juriidilised küsimused jäeti lahendamata enne, kui kopp maasse löödi. «Meil oli Eesti üliõpilaste ehitusmalevas tore ütlus: selleks, et ehitada kolhoosi lauta, tuleb lähtuda põhimõttest tehtud-mõeldud. Niisama läks ka praegu: kõigepealt tehti, siis hakati mõtlema. Aga see on vallandanud Eesti ühiskonnas millegipärast enneolematu debati kõikvõimalike avalikus ruumis paiknevate monumentaalkunsti objektide suhtes.»

Kas Joala väärikust on kahjustatud?

Koorberg sõnas, et talle oli senimaani pisut hägune, kuidas pärijad või sugulased saaksid takistada kunstnikku oma annet teostamast. Kas või ajakirjanikul, sest kaudselt saab ikkagi öelda, et tuleme kaubamärgi üle vaidlema, kui te kirjutate lugu lahkunud kodanikust. «Kas me nüüd jõuame siimaani, et Brežnevist filmi tehes oleks pidanud tema tütrelt või abikaasalt nõusolekut küsima?»

Lang ütles seepeale, et Koorbergil on kõik segamini nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Ta tõi välja tänase Päevalehe loo, kus proovitakse tuua Joala kuju saagasse selgust ning Langi hinnangul võetakse ka seisukoht, et kunstnikel on alati õigus kasutada siitilmast lahkunud avaliku elu tegelase kujutusi uue kunstiteose loomisel. Lang ei nõustunud EPLi vaatega. 

Koorberg ütles vastu, et isikuandmete kaitse seadus lubab isikuandmeid andmesubjekti nõusolekuta töötleda akadeemilise, kunstilise ja kirjandusliku eneseväljenduse taotlusel, kui see ei kahjusta ülemäära andmesubjekti õigusi.

Joala vaidlus seisneb selles, milles kahjustamine seisneb ning kahjustamine on põhjendatud. «Kas on kahjustatud Jaak Joala au ja väärikust või lihtsalt Viljandi linnavalitsus ei taha seda jama ja püüab jama kaelast ära saada. Pani vineertahvlid üles ja esialgu vaatame, et küllap palverännak vaibub,» kirjeldas Koorberg Viljandi linnavõimu suhtumist.

Lang: õigusvaidlus on kohtu lahendada

Lang selgitas, et EPLi suures loos tuuakse kõigepealt sisse autoriõigus, millel pole tema hinnangul üldse mingisugust seost kogu looga. Teiseks räägitakse pikalt patentidest ja kaubamärgina registreeritud nimedest. Siinkohal on Langi hinnangul ajalehel õigus: kui ei ole patenteeritud Jaak Joala nime selles kategoorias, kus on õigus nõuda litsentside väljaandmist enda poolt ka näiteks monumentide püstitamisele, siis sellega pole küsimust. Küll aga ei lõppe isikuandmete puhul inimese surmaga õigus nõuda, et tema õigusi ja privaatsust ei kahjustata. See õigus läheb üle tema pärijatele ja kestab kümme aastat.

Koorberg märkis, et pärija ei päri inimese õigust privaatsusele.

Lang vastas, et nüüd on küll tegemist vaidluskohaga. «Kas nüüd see, kui keegi paneb kellegi kujutise kuhugi üles, kas see kahjustab või mitte inimese õigusi ja teeb seda ülemääraselt, see on ikkagi inimese enda otsustada,» tõi ta esile.

«Kui tema ise enam otsustada ei saa, siis võivad tema pärijad kümne aasta jooksul seda otsustada. Kui nemad jäävad arvamusele, et kahjustab ja teine pool jääb arvamusele, et ei kahjusta, on tegemist klassikalise õigusvaidlusega, mille puhul järgnevad läbirääkimised. Kui läbirääkimistel edu ei saavutata, lahendab asja Eesti vabariigis kohus. Mitte ajakirjandus,» rõhutas ta.

Koorberg vastas, et ajakirjandusel on siiski õigus algatada arutelusid ning ajakirjandus on üks koht, kus arutelusid peetakse. Ega ajakirjandus ei tule praegu jutlustama, vaid toob avalikkuse ette spetsialiste, kes selles teemas sõna võtavad. 

«Nalja saab pööraselt ja veelkord tahaks õnnitleda Viljandi linnavalitsust: nii head turundust omaenda linnale on raske ette kujutada,» võttis Lang monumendisaaga kokku.

Kes vastutab spondeeritava halbade tegude eest?

Teine ajakirjanduses laineid lööv teema on Mati Alaveri dopingusaaga ja Toomas Annuse otsus lõpetada spordi sponsimine. 

Koorberg selgitas, et terve eelmise nädala prooviti lansseerida ideed, et sponsor ei saa kuidagi vastutada selle eest, mida tema rahaga tehakse. «Ehk ma tõlgiks selle tavaliste inimeste keelde: kõik hea, mis spondeeritavaga kaasa tuleb, peab tulema aupaistena sponsorile. Kõik halb, mis tuleb spondeeritavaga kaasa tuleb, peab tema õlgadelt maha voolama nagu teflonilt,» ütles Koorberg ümber.

Lang ütles, et sponsorlus on tsiviilõiguslik tehing kahe poole vahel: ühel pool on sportlane, teisel pool sponsor ning mõlemad saavad midagi – raha või au ja kuulsust. «Igal juhul on see tema majandustegevuse kulu ning nii seda ka maksustatakse,» lausus Lang. «See on Eesti maksuseaduse järgi ettevõtlusega seotud kulu.»

Seega on tema meelest sponsoritel täiesti õigustatud küsimus, kui nende lepingupartner on süüdi mõnes kuriteos, kas neid võib süüdistada kuriteole kaasa aitamises, kui nad on kaudselt kuriteo kinni maksnud. Ta tõi esile tänases Postimehes ilmunud arvamusloo, mis saab siis, kui sponsorlepingu alusel tehtud kulutused osutuvad ettevõtlusega mitteseotud kulutusteks. «Kas sellisel juhul tuleks need maksustada? Siin on tegelikult küsimusi palju,» märkis Lang. 

Koorberg hindas, et kaudselt oli ajakirjanduse vastu esitatud kriitika ikkagi ajakirjanduse vaigistamine. «Ajakirjandus väga selgelt möödunud nädala jooksul paljastas, kuidas nii-öelda kõvatamine käib suurte matšode peal. Kuidas nad arvavad, et õik hea, mis nad teevad, on hiilgav ning kui neile peeglist näidata teistsugust pilti, siis peegel valetab.»