Aja auk. Bassikultuuri sünd

King Tubby album. Foto: Plaadikate

Pole vist patt väita, et dub-muusika ja sellega seotud innovatsioonid on 20. sajandi teise poole arengutest (pop)muusikas ühed olulisemad. Hea küll, võtame korraks tagasi ja väidame uuesti, aga väidame natuke ülivõrdelisemalt... nad on kõige olulisemad.

Dub’ist said veel alguse nii hiphop kui briti elektrooniline tantsumuusika (jungle, garage, grime jne), väiksematest mõjutustest ja siiretest ei hakka praegu rääkimagi. Dub-muusika alguspunktis seisab aga jamaica mees nimega King Tubby , ristinimega Osbourne Ruddock. Ta oleks jaanuari lõpus tähistanud 80 aasta juubelit, kui 6. veebruaril 1989 poleks ta kodulähedasel tänaval tapetud.

Tubby oli väljaõppinud elektroonik ja talle meeldis ehitada aparaate, tinutuskolb ikka sõrmede vahel. Olid 50ndad ning mööda Jamaicat astus veel ka kolonialisti raskevõitu saabas. Tööl parandas ta televiisoreid ja raadioid, vabal ajal aga ehitas kõlareid ja sai maha ka raadiosaatjaga, mis hakkas mõneks ajaks edastama piraatraadio-programmi. Umbes samal ajal töötas teine sama oluline dub-uuendaja Lee Perry aga traktoristina ja kündis põldu. 60ndate lõpul jõudis Tubby omadega nii kaugele, et pani alguse oma Hometown Hi-Fi soundsystem’ile, mis sai väga populaarseks. See kõlas hästi ja lisaks olid Tubbyl plaadid ja efektid, mida teistel ei olnud.

Sound system on Jamaica kultuuri keskne fenomen – see tähendas tänavapidu, mille moodustavateks osadeks olid DJd, tehnika, plaadid, MCid ja muidugi kohale tulnud rahvas. Sound system’id ka võistlesid omavahel ning selleks, et parim olla, pidid sul olema samuti plaadid, mida teistel ei olnud. Kõige parem viis neid saada oli lõppude lõpuks muidugi ise teha. Sound system’i kultuur pani aluse DJ-kultuurile, nagu me praegu seda teame.