Mart Kuldkepp: 100 aastat Skandinaavia maade tunnustusest Eesti iseseisvusele

Hjalmar Branting, 1860–1925 Foto: Norra rahvusarhiiv

Välisriikide valitsustelt ametliku tunnustuse saamine oli Eesti Vabariigi algusaegade olulisim välispoliitiline eesmärk, kirjutab Londoni ülikooli ajalooprofessor Mart Kuldkepp.

 Eesti poliitikutel ja diplomaatidel tuli iga hinna eest võidelda välja olukord, kus Eesti küsimust nähtaks laias maailmas just nimelt rahvusvahelise küsimuse, mitte pelgalt Venemaa (või Saksamaa) siseasjana.

Võimalikult paljude välisriikide de jure tunnustuse saamine ja nendega regulaarsete diplomaatiliste suhete sõlmimine oli Eesti riikluse tõsiseltvõetavuse garantii, mille mitmekülgne tähtsus ulatus kaubandus- ja rahandussidemete normaalse toimimise tagamisest kuni sügavate identiteedi- ja orientatsiooniküsimusteni.

Lihtne neid tunnustusi saada ei olnud. Välisriikide poliitikud ja diplomaadid olid Balti riikide iseseisvuspüüdluste suhtes üldjuhul skeptiliselt meelestatud ning kaldusid arvama, et nendega püsivaid suhteid sõlmida pole mõtet või on see lausa ohtlik, kuna enamlaste võim ei kesta kaua ning peagi taastatakse monarhistlik või demokraatlik Venemaa oma endistes piirides (v.a Soome ja Poola). Samuti peeti Balti rahvaid iseseisva riikluse jaoks liiga väikesteks, vaesteks ning ka põhimõtteliselt ebaküpseteks ja võimetuteks ennast tsiviliseeritud moel valitsema.

Eesti välisdelegatsiooni liikmed teatasid Rootsi valitsusele saadetud märgukirjas, et iseseisev Eesti tahab olla suurriikide poolt garanteeritud neutraliteedipoliitikale toetuv vabakaubandusmaa.

Alles mitu aastat kestnud Vene kodusõja järel lepiti lääneriikides faktiga, et Nõukogude Venemaa jääb siiski püsima ning Eesti ja Läti tunnustamist (Leedu oli Poolaga seotud piiritülide tõttu erijuhtum) pole seetõttu põhjust enam edasi lükata. 1921. aastal need tunnustused antigi. Ainult USA-l võttis Venemaa «balkaniseerumisega» leppimine aega veel 1922. aastani.

Balti riikide enda seisukohast olid kõige tähtsamad muidugi lääne suurriikide tunnustused, kellelt loodeti ja ka saadi moraalset ja materiaalset abi enamlaste ja Saksamaa vastu. Esialgsed, de facto nõusolekud käsitleda Eesti Ajutist Valitsust ja Ajutist Maanõukogu (esialgu ka 1918. aastal kokku tulemata jäänud Eesti Asutavat Kogu) eesti rahva legitiimsete esindustena saadigi juba üsna varakult, veel maailmasõja ajal, kui Entente’i maade valitsused olid valmis astuma sellist sammu ninanipsuna Saksamaale, mis üritas okupeeritud Baltimaades luua Balti Hertsogiriiki.

Need de facto tunnustused jäid jõusse ka Vabadussõja ajal. Liitlased, kes soovisid enamluse läände tungimist takistada, nõustusid uutele rajariikidele andma teatavat sõjalist ja rahalist abi, mille korraldamiseks tuli poolametlikku läbikäimist jätkata. Balti riikidele osutatud abi siiski kahvatus toetussummade kõrval, mida samal ajal kulutati nende iseseisvusele jäigalt vastu seisnud Vene valgete kindralite aitamiseks. Selline kahepaikne poliitika sai läbi alles valgete lõpliku lüüa saamisega.

Lääne suurriikide kõrval peeti oluliseks ka teistelt omasarnastelt, Esimese maailmasõja lõpujärgus omariikluseni jõudnud uutelt riikidelt saadavaid tunnustusi. Nende seas selgelt kõige vajalikum oli Tartu rahulepinguga saadud (ja ühtlasi samaga vastatud) tunnustus Nõukogude Venemaalt. Esimesena enamlusvastase ühisrinde murdnud Eesti oli seejuures eeskujuks naabritele Lätile ja Soomele, mis samuti peatselt Venemaaga rahu tegid. Ühtlasi sai ka Eesti 1920. suvel Soome tunnustuse.