FOTO: Urmas Nemvalts

Plaan viia korruptsiooni uurimine kaitsepolitsei haldusalast politsei haldusalasse ning jätta kapo üksnes luurevaldkonnaga tegelema oleks abstraktselt võttes hea plaan. Kui aga lähemalt vaadata ja püüda asju konteksti asetada, võib selle juures märgata hoiatavaid märke, mis motiivid ja seega kogu plaani realiseerimise mõttekuse kahtluse alla seavad.

Plaanitaval muutusel on oma ajalugu: kolm aastat tagasi arutati peamiselt reformierakondlase Jaanus Rahumäe eestvõttel võimalust jätta kapo ilma teabehanke õigusest ehk õigusest teha kohtu loal, kuid kriminaalasja algatamata jälitustoiminguid.

Toona näis see mõte võõrastav ja arusaamatu: ükski riik ei saa tõsiselt kaaluda perspektiivi jätta luure ilma võimalusest oma funktsiooni täita. Kuid toona soiku jäänud plaan on nüüd päevakorras tagasi. Tõsi, veidi teisel kujul. Selle asemel, et võtta kapolt tervikuna teabehanke õigus, plaanitakse osa senisest kapo tegevusest – korruptsioon – anda politsei uurimisalasse.

Kuna politseil aga teabehanke õigust sellisel kujul ei ole, tähendaks see, et korruptsiooni uurimiseks seda võimalust enam kasutada ei saa. Nagu öeldud, võib plaan teabehanke õiguse piiramiseks kõlada mõistlikuna. Kuid kõike tuleb vaadata kontekstis, mida, meeldigu see meile või mitte, ei saa probleemi käsitlemisel tähelepanu alt välja jätta.

Eesti ei ole kahetsusväärselt veel nende riikide hulgas, kus poliitiline kultuur oleks arenenud tasemele, mis lubaks poliitilise korruptsiooni selgelt eristada kõikvõimalikest julgeolekuriskidest.

Ulatuslik hall territoorium, kus julgeolekuküsimuse ja korruptsiooni piirid ei ole kaugeltki mitte selgelt määratletavad, kõneleb sellest, et nii nagu kolm aastat tagasi tähendaks muudatus ka praegu kaitsepolitsei tunduvalt kahanenud võimet täita oma peamist funktsiooni.

See aga ei saa kuidagi olla riigi huvidega kokku käiv samm. Seega näib paratamatult, et kogu plaani taga on pigem mõne poliitiku halvasti varjatud huvi kapo kastreerimise vastu. Kõlanud poolt- ja vastuhäälte erisus ei jookse mööda erakondade piire, vaid erakondade sees: igas parteis on nii neid, kes muutusi pooldavad, kui ka neid, kes senise korralduse säilitaksid, ja just viimaste seas on enam neid, keda tuntakse ühiskonnas kui erakondade ausamaid liikmeid.

Praegu jääb mulje, nagu tahaksid kaitsepolitsei haldusala muutusi pooldavad poliitikud anda korruptsiooni uurimise asutuse kätte, kellel oleks selleks tunduvalt vähem pädevust. See kõik on aga omakorda kinnitus, et korruptsiooni uurimine on ülesanne, mida on vara kaitsepolitseilt ära võtta.