Kui palju on Venemaal toimuva katalüsaatoriks Aleksei Navalnõi kui isik või Navalnõi kui fenomen, küsis politoloog Karmo Tüür Kuku raadio saates «Välismääraja».

Ta selgitas, et Navalnõi ise on Venemaa võimueliidi korruptsiooni paljastamisega tegelenud kümme aastat. Nüüd järsku on aga olukord Kremlile muutunud väga hapuks – ning mitte sellepärast, mida Navalnõi teeb, vaid sellepärast, mida temaga tehti. Seega saab öelda, et Navalnõi fenomen on eriorganite kätetöö.  

Kas see on Putini jaoks ajutine ebamugavus või midagi pikemat? Tüür vastas iseenda esitatud küsimusele, et pigem on tegemist kahe faktori koosmõjuga. Esiteks on Putin ise paratamatult kustuv täht – vanus teeb oma, pikalt võimul olemine teeb oma, pandeemia teeb oma, majandus teeb oma. Teiseks on Putini kõrvale nüüd Navalnõi näol tekkinud alternatiiv, mis on küll teistele osapooltele väga ebamugav, aga on siiski teine võimalus. 

Vaatleja Raivo Vare nentis, et alternatiivi küsimuses jääb tema seisukoha võtmisega veel ettevaatlikuks. Küll aga on Navalnõi puhul oluline, et esimest korda üle pika aja on tekkinud opositsioonilise mõtlemise jaoks ühendav faktor. 

Navalnõi platvormiks on olnud korruptsioon, mis kellelegi ei meeldi. Aga nüüd lisandunud märtrioreool on ajanud rahva närvi. Kui seni on Navalnõi eest välja tulnud noored liberaalid, siis nüüd on esimest korda tekkinud olukord, et ka vasakpoolsed tulevad tema selja taha. «See on hoopis teine lugu ja see on [Kremli jaoks] ohtlik,» sõnas Vare. 

Tüür märkis, et Navalnõi nimel korraldatud protestide laiaulatuslikkus on enneolematu: lisaks Moskvale ja Peterburile ka paljudes väikelinnades, kus proportsionaalne esindatus oli palju suurem. Näiteks Pihkvas tuli tänavatele tuhat inimest, mis on Pihkva jaoks üüratult palju. Analoogsed laiaulatuslikud protestid toimusid 2004.–2005. aastal, kui valitsuse otsustest toetusi vähendada sai pihta pensionäride kiht, mis on laiali üle kogu Venemaa. Toona pandi Permis põlema Vladimir Putini näopildiga õlenukk. 

Miks Navalnõi ikkagi otsustas Venemaale tagasi minna, kuigi seal oli tema elu kallale kiputud? Tüüri oletuse kohaselt oli tegemist taktikaliselt väga õige käiguga nii füüsilise kui poliitilise ellujäämise mõttes. Kui ta oleks jäänud välismaale istuma mõnesse hotelli- või haiglatuppa, siis järelravi põhjendusel oleks see olnud täiesti õigustatud, ent ta oleks poliitiliselt muutunud Venemaal nähtamatuks.

Füüsilise ellujäämise argument on riskantsem ning Tüür märkis, et ta on selle eest juba piki päid ja jalgu saanud. Siiski näib talle, et üks osa Venemaa jõuametitest kasutab Navalnõid instrumendina omavahelises tülis kui halva alternatiivi näidet. Venemaal on suurem tõenäosus, et seesama jõuameti grupp kindlustab tema eluspüsimise, et kaitsta oma instrumenti teise poole eest, kes tahab teda kõrvaldada. «Saksamaal oleks kõrvaldamise oht olnud suurem kui Venemaal, nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla,» võttis Tüür kokku.

Vare täiendas, et Venemaa ajaloost kõrvutust tuues saab öelda, et Navalnõi ei tahtnud saada Aleksander Herzeniks, kes emigreerus Euroopasse ja jäi seega Venemaal toimuvast kõrvale. Venemaa võim rakendab süsteemselt émigré-loogikat, et lükata dissidente eemale, panna nende vahele distants ning kleepida külge silte. Välismaa agendiks nimetamine ei ole mingi naljanumber, vaid teadlik mängimine süvavooluste peale, et opositsioonilist tegevust näidata kui välismaalt tulevat. 

Praegu on näha, et esimest korda hakkab Kreml möönma, et kõik ei olegi välismaalt pärit. Valitsuse kõneisik Dmitri Peskov ütles nüüd protestijate kohta, et kõik ei olegi välismaa agendid, vaid tegemist on lihtsalt lollidega. Eraldi teemana on välja toodud noorus ehk  Kreml järsku avastas, et noorte segmendis on midagi juhtunud ja seal on hoopis teised ajud. «Tänu Navalnõile on läinud väga võimas võitlus lahti noorte teadmiste, noorte suhtumiste, noorte ideoloogia eest. See on täiesti uus asi, enne seda ei olnud sellisel kujul,» tõi Vare välja.