Vootele Päi Vootele Päi: abieluvõrdsus on majanduslikult kasulik (25)

Vootele Päi
, Suhtekorraldaja
Copy
Vootele Päi.
Vootele Päi. Foto: Andres Raudjalg
  • Traditsiooniline kristlik abielu lõhkus hõimusuhted
  • Sellest sai alguse individualistlik lääne kultuur
  • Eesti maine ja majandus võidaksid abieluvõrdsusest

Abielu oli ja on lääne edukuse vundament, kirjutab suhtekorraldaja Vootele Päi. Artikkel ilmus esmakordselt 1. veebruaril 2021. Autor on praegu siseministri nõunik (toim.).

Isegi kui abielureferendum on päevakorrast maas, säilib küsimus, kas või kuidas peaks riik samasooliste paaride kooselu seaduslikult reguleerima. Enamasti käsitletakse avalikus debatis abielu eeskätt väärtuste ja maailmavaate küsimusena. Samas pole traditsiooniline kristlik abielumudel riigi ja ühiskonna seisukohast pelgalt sümbol, vaid reaalse majandusliku mõjuga institutsioon, mis on kujundanud tänast lääne ühiskonda ja selle heaolu.

Tänapäeva lääne ühiskonna jõukuse ja stabiilsuse fenomeni on uuritud palju. Otsitakse vastust küsimusele, miks arenes (suhteliselt) tagasihoidliku rahvaarvu ja territooriumiga lääs jõuks, mis mõjutab kombeid, kaubandust, poliitikat ja väärtusruumi terves maailmas. Raamatus «The Weirdest People in the World» proovib nähtust lahti seletada Harvardi professor ja antropoloog Joseph Henrich. Tema hinnangul on ristiusul olnud oluline, kui mitte defineeriv roll lääne ühiskonna ja majandusliku üleoleku arengus.

WEIRD (otsetõlkes «veider», «imelik») on akronüüm sõnadest western, educated, industrialized, rich ja democratic. See viitab lääne inimese iseärasustele – meie eluviis pole globaalses pildis «normaalne», vaid ano­maalia. 500-leheküljelise raamatu autor jõuab antropoloogiliste uuringute kaudu tõdemuseni: lääne ühiskonna arengu, rikkuse ja turvalisuse põhjuseks on muuhulgas kiriku juurutatud traditsiooniline monogaamne abielu.

Kiriku ja misjonäride peamine eesmärk monogaamse abielu juurutamisel oli nõrgestada hõimkondlikke sidemeid, kasvatades nii kiriku mõjuvõimu ja varakambrit. Tänasel lääne inimesel on seetõttu hõimkondliku lojaalsuse asemel kohustus eeskätt oma tuumikpere ning riigi, ühiskonna, universaalsete reeglite ja institutsioonide ees. Majandussuhetes ja äris ei ole eeltingimuseks ju see, et äri tehakse oma hõimlastega, vaid äri tehakse ikkagi seal, kus võimalik tulu on kõige suurem. Samamoodi ei eelda me abikaasade vahel hõimkondlikku seost – pigem on see laiduväärt.

3 MÕTET

  • Traditsiooniline kristlik abielu kindlustas kirikule suurema sissetuleku, kuid selle «kõrvalnähuks» oli edukas, individualistlik ja stabiilse majandusega lääne ühiskond.
  • Kitsalt väärtuspõhise sotsiaalse konstruktsioonina ei peaks abielu käsitlema. See on institutsioon, mis pakub inimestele võimalust eneseteostuseks.
  • Abielu laiendamisel ka samasoolistele paaridele on selge majanduslik, sotsiaalne ja inimeste tervisekäitumist parandav mõju.

Monogaamse, sugulussidemeid välistava kristliku abieluvormi propageerimine osutus tõhusaks ning sugukondlike sidemete nõrgenedes kiriku mõjuvõim kasvas. Mõnevõrra ootamatu kõrvaltoimena hakkasid sugukondlikud kontaktid asenduma laiema ning majanduslikest ja isiklikest huvidest juhitud kontaktidega. Lihtsustatult öeldes ei hakatud mitte ainult tulevast partnerit, vaid ka majanduslikku kasu ja eneseteostust otsima kaugemalt kui oma kodukülast. Kui näiteks aadli­suguvõsade vahel sõlmitud abielud võimaldasid arendada kaubandust ja liitlassuhteid, siis lihtsureliku tasandil ajas see inimesed liikvele. Nii tekkisid eeldused muuhulgas ka linnastumiseks ja kaubanduseks.

Kristlikest abielureeglitest tingitud inimeste liikumine ning kontaktide teke hõimkonnavälistega eeldas universaalsete käitumiskoodeksite (seaduste) ja kombestiku väljatöötamist. Samamoodi arenes seaduslik raamistik ka traditsioonilise abielu institutsiooni ümber, millega kaasnenud majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised protsessid panid aluse tänapäeva lääne ühiskonna jõukusele ja turvalisusele. Paradoksaalselt võib väita, et kiriku võimu- ja rahaahnusest ajendatud hõimkondliku hierarhia õõnestamise tulemusena kujunes nüüdisaegne indiviidikeskne ühiskond.

Henrich selgitab ka, kuidas polügaamia asendumine monogaamse traditsioonilise abieluga on aidanud kaasa stabiilsusele ja turvalisusele. Nimelt tingis polügaamia ebaterve konkurentsi, kus võimekamad ja rikkamad mehed said abielluda mitme naisega. Selle tagajärjel jäi üle arvukalt mehi, kellel puudus igasugune tulevikuväljavaade. Perspektiivi ja vastutuse puudumine tingib riskialtimat käitumist – olgu selleks siis alkoholi tarbimine, uimastid, vägivald või kuriteod. Seega on polügaamne ühiskond juba puhtmatemaatilistel põhjustel ebastabiilsem ja ohtlikum.

Traditsioonilise abieluga kaasnevad mõjud pole pelgalt psühholoogilised, vaid ka füsioloogiliselt vaadeldavad. Sõltumata vanusest, sotsiaalsest staatusest, tööhõivest või rassist, meeste testosteroonitase monogaamses abielus ja laste saamisel (üldjuhul) langeb. Testosterooni langedes asendub destruktiivne ja riskialdis konkurentsiiha (agressiivsus) suurema usaldustundega, valmidusega meeskonnatööks ning orientatsiooniga pikaajalisele produktiivsusele. Areneb paarisuhte psühholoogia, mis üldjuhul motiveerib mehi liigsete riskide võtmise asemel investeerima oma pere ja laste heaolusse. Sellega kaasuvad mõjud on majanduse ja turgude ettearvatavuse ning ressursside kogunemise eelduseks.

Samasooliste paaride kujutised tordil.
Samasooliste paaride kujutised tordil. Foto: Tobias Schwarz/afp

Tausta arvesse võttes on oluline mõista, et tänases sekulariseerunud valitsemise ja institutsioonidega ühiskonnas pole abielu enam kohustus kiriku ees, vaid indiviidi võimalus eneseteostuseks, mis omakorda on ka riigi ja ühiskonna huvi. Abielu ei peaks käsitlema kitsalt väärtuspõhise sotsiaalse konstruktsioonina. See on institutsioon, mis pakub inimestele võimalust eneseteostuseks, millega kaasnevad ühiskonnale otsesed sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud. Seega, kas ja millised võiksid olla samast soost inimestele abielu või sarnase institutsiooni võimaldamise tagajärjed riigi ja ühiskonna, mitte üksikindiviidi heaolu seisukohast?

Kuna seesugused abielud on kõikjal läänemaailmas võrdlemisi uus nähtus, puudub siin antropoloogilise analüüsi võimalus. Küll on võimalik lühema aja jooksul tehtud uuringute põhjal tuvastada selgeid eeliseid, mis kaasnevad abielu või kooselu raamistiku laiendamisega samast soost paaridele. Seksuaalne orientatsioon ei muuda fakti, et inimene on sotsiaalne ja majanduslik olend, kes otsib eneseteostust ning kohandab oma käitumist lähtuvalt oma ambitsioonidest. Küsimus taandubki sellele, millist eneseteostust keskkond pakub ja soosib.

Majandusteadlase Dario Sansone uuring USAs näitas, et võrdluses konservatiivsete osariikidega kasvas samast soost inimeste kooselu legaliseerinud osariikides abiellunud homoseksuaalide tööhõive ja panus majandusse töötundides ja -päevades. Ühiskondliku mentaliteedi muutusega vähenes diskrimineerimine tööturul, mis võimaldas paremat ligipääsu töökohtadele – ka neile, kes ei olnud abielus. Sansone järeldab seega, et samasooliste paaride abielu legaliseerimine stimuleerib majanduskasvu ning inimkapitali tõhusamat rakendamist.

Abielu võimaldas inimestele kindlust oma tuleviku suhtes, seadusega kaitstud stabiilsust ja väljundit eneseteostusele, millega kaasneb motivatsioon teha tööd, võtta kohustusi ning panustada sellega majandusse. Tööandja seisukohast tingib inimese kohusetunne oma pere ees lojaalsuse tööandja suhtes ning kindlama ja pikaajalisema töösuhte.

Napib usaldusväärseid uuringuid, mis kinnitaksid samasooliste paaride abielu seadustamise kahjulikku mõju, küll aga on lühikese aja jooksul võimalik näha abielu institutsiooni kaasava laiendamise positiivseid külgi riigi ja ühiskonna seisukohast.

Asja teine pool on riskikäitumine ning ka siin on selge riigi ja ühiskonna huvi, eriti olukorras, kus tervishoidu ja sotsiaalhoolekandesse panustame maksumaksjatena kõik. Arvukad uuringud on näidanud, et samasooliste paaride kooselu aktsepteerimise ja tunnustamisega kaasneva sotsiaalse ja moraalse kohusetunde tulemusel väheneb suguhaiguste levik, vaimsete probleemide (ka enesetappude) hulk ning loomulikult suitsetamine ning alkoholi ja narkootikumide liigtarvitamine. Niisiis – kõrvutades neid uuringuid Henrichi analüüsiga, näeme, et abielu mõju homoseksuaalide majanduslikule ja tervisekäitumisele on võrreldav heteroseksuaalidega.

Rääkides abielu institutsiooni sisulise mõtte laiendamisest samasoolistele paaridele, peame arvestama riigi ja ühiskonna majanduslikke ja sotsiaalseid huve. Napib usaldusväärseid uuringuid, mis kinnitaksid samasooliste paaride abielu seadustamise kahjulikku mõju, küll aga on lühikese aja jooksul võimalik näha abielu institutsiooni kaasava laiendamise positiivseid külgi riigi ja ühiskonna seisukohast.

Jättes kõrvale üksikisiku vabadused ja õiguse eneseteostusele, on n-ö abieluvõrdsusel selge kaasav efekt, mis avab paljude inimeste majanduspotentsiaali. See võimaldab inimestele kindlust ja stabiilsust, mille nimel elada, õppida ja tööd teha. Eesti elanikkond on väike ning vähemus veel väiksem, kuid seda enam ei ole riigi seisukohast mõistlik välistada mingit ühiskonnagruppi, piirates nende eneseteostusvõimalusi. Vaatamata rakendusaktide puudumisele on 2016. aastast alates sõlmitud Eestis 137 kooselu, millest valdav osa on samasoolised paarid. Komakoht – võib-olla, aga Eesti oludes peab ka komakohti lugema.

Lisaks ei saa Eesti-suguse Ida-Euroopa väikeriigi puhul mööda vaadata asjaolust, et võistleme kvalifitseeritud tööjõu pärast riikide ja ettevõtetega, kelle palgafondi (või kliimaga) me ei konkureeri. Küll aga võib samasooliste paaride õigus abielule olla imagoloogiline argument riigi atraktiivsuse aspektist. Mitte seetõttu, et «geid kõik jooksku Eestisse/Eestis», vaid ka kõrgharidusega heteroseksuaalse eksperdi puhul võib abieluvõrdsuse argument saada elukoha valikul määravaks. Põhjendatult või mitte, aga abieluvõrdsus on paljude inimeste jaoks selge signaal riigi arengutasemest ja avatusest.

Tagasi üles