Hillar Petersen: kuhu lähed, Eesti rahvastik?

Foto: Ain Saare

Eesti rahvastiku kestlikkuse tagamine vajab rohkem ambitsioonikust ja poliitilist tuge, kirjutab Pere Sihtkapital SA töötaja Hillar Petersen.

Koalitsioonileping on alla kirjutatud ja ministriportfellid jagatud. Sellega on muidugi kõik kursis. Hoopis vähesemad teavad, et hiljuti valmis Siseministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi eestvedamisel  pea kõikide ministeeriumide vastutusvaldkondadesse ulatuv «Rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava 2021-2030» eelnõu. Arengukavas püstitatakse konkreetsed eesmärgid, mis peavad, nagu kava nimigi viitab, tagama Eesti rahvastiku kestlikkuse ja ühiskonna sidususe arengu. See on visioon järgmiseks kümneks aastaks, päästmaks meie rahvust, keelt ja kultuuri vaiksest, kuid ähvardavast hääbumisest.

Rahvastikuprotsessides püsivate muutuste tekitamine ei ole miski, mis oleks teostatav hoogtööna. Ka poliitikameetmete mõju protsessidele saame hinnata heal juhul paari aasta, mõnel juhul alles kümne või kahekümne aasta pärast. Kuidas saavutada seda olukorras, kus Eesti valitsus on keskmiselt ametis vaid kaks aastat ja tugevalt seotud oma kiiresti teostatavate valimislubadustega? Ilmselt paljuski nendel põhjustel on rahvastikumuutusi minevikus käsitletud pigem «paratamatuse» kategoorias, ehk kui miskit, mida eesmärgipäraselt ei saa mõjutada. Uuemad andmed näitavad, et päris nii see siiski ei ole – seda nii uurimuste põhjal (nt Sobotka, Matysiak, Brzozowska (2019). Policy responses to low fertility: how efficient they are?) kui ka Eestis rakendatud perepoliitiliste meetmete kohta järeldusi tehes. Nii suurenes aastatel 2018–2019 märgatavalt kolmandate laste sündide arv, mida on seletatud sellega, et kolme lapsega peredele lisandunud toetus 300 eurot kuus julgustas soovitud last saama. Seda kogemust on võimalik ära kasutada ka arengukavas – teades toetuse positiivset mõju ja samas nähes nüüdseks mõju vähenemist, tasub teha korrektuure toetuse suuruses. Toetuse sidumine keskmise palgaga – näiteks määrates edaspidi summaks pool või isegi kolmandik keskmisest palgast – oleks eeldatavasti piisav, et püsivalt eemaldada majanduslik takistus kolmandate laste sündimiseks. Just toetuse indekseerimise läbi tagaksime meetme pikaajalise mõju, ilma et iga valitsus peaks jalgratast leiutama.