:format(webp)/nginx/o/2021/01/22/13589774t1h4a0f.jpg)
Alustagem arvustust väärikalt, Mati Undi sõnadega, kes kirjutas kunagi Iron Maideni kontserdist: «Meistrid olid heas vormis. Mõned imestasid, et miks on ja kuidas on? Mis siin imestada. Kordan mõtet – minule meeldivad vanameistrid ja profid.» Ja lõpetab arvustuse: «Ikka olgu asi vähemalt viis aastat vana, siis juba midagi on.»
Pedigree saab varsti 30, usun, et Mati Unt peaks neid vanameistriteks. Kuidagi «vanameisterlikuks» võib pidada ka «Funeral Childi» esimest viit lugu, see oli vähemalt esimene sõna, mis mul pähe tuli. Kehtestatakse end kindlalt ja konkreetselt. Saame raskust, survet, riffe, jõudu, edasiliikumist, agressiooni jne – ja seda võrdlemisi sirgjooneliselt, kui just doom’ima ja käänulisema olekuga «Nothingness of the Stars» välja jätta. Nii et kõike täie raha eest ja vange võtmata.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)