Jaak Allik

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Minister Aaviksoo külaskäigul SDE parlamendifraktsiooni jõuti maailmavaatelise debatini. Minister oli nimelt veendunud, et tema läbisurutav reform parandab kõrghariduse kättesaadavust vaesemaist peredest pärit noortele. Ministri üllatava avalduse kohaselt maksavad praegu kõrghariduse eest just vaesemad pered, sest nad ei pääse riikliku koolitustellimuse (RKT) tasuta kohtadele. Sinna ei pääse nad aga seepärast, et parema keskhariduse tõttu hõivavad need kohad enamikus just nn eliitkoolidest pärit (st rikaste vanemate) lapsed.



Kui statistika tõesti kinnitab eliitkoolide vilistlaste suhtelist rohkust RKT-üliõpilaste hulgas, siis nende perekondliku jõukuse kohta uuringud puuduvad. Sama hästi võiks eeldada, et vaesemad pered püüavad õpihimulise lapse panna mõnda (tasuta) eliitkooli, et hiljem ei peaks kõrghariduse eest kallist raha maksma. Sotsiaaldemokraatide vaatepunktist halvendab IRLi lubatud «tasuta» kõrghariduse reform haridusele juurdepääsevust just ühiskonna vaesematele kihtidele.

Reform võetakse ilmselt vastu enam-vähem Aaviksoo esitatud kujul. Muudatuseks on sellega alustamine aasta hiljem – 1. septembril 2013. Algselt eelnõus kõmisenud loosungile «luua võrdväärsed võimalused õppimiseks kõigile võimekatele ja motiveeritud üliõpilastele» on antud sisu seadusesättega, mille järgi lubatakse üldjuhul õppima võtta kõik, kes «vastavad kõrgkooli nõukogu poolt kehtestatud vastuvõtutingimustele», ning vaid põhjendatud erijuhtudel (milleks saab ilmselt olema kõrgkooli õpetamisvõimekuse, st raha puudumine) kehtestada vastuvõetavate arvuline piir.

Mis siis 1. septembrist 2013 juhtuma hakkab? Tõsine lahing peetaks tegelikult juba enne. Saades ministeeriumilt konkreetse koolitustelimuse asemel lihtsalt (väikese) hunniku raha, peab kõrgkool ise otsustama, millised õppekavad üldse avab ja kuhu vastuvõtulati seab. Rahapuudus toob kaasa õppejõudude koondamise, üliõpilaskohtade vähenemise ning küllap ka ­õppekavade sulgemise. Seda eelkõige just humanitaar- ja sotsiaalteadustes, kus seni oli tasuline õpe valdav.

Esimesel semestril õpivad kõik sissesaanud tasuta. Jätkates õppekava sajaprotsendilist läbimist (30 ainepunkti semestris), võivad nad tasuta õppimist jätkata ja kõrgkooli nominaalajaga lõpetada. Paraku õpib niimoodi praegu vaid 25 protsenti üliõpilastest. Kõigil neil aga, kel mõni aine mis tahes põhjusel lõpuni «läbimata» jääb, tuleb hakata juba esimestest talvest maksma. Kui palju, seda otsustab kõrgkooli nõukogu. Minister arvas, et 50–100 eurot punkt. Neile, kes maksid seni täie rauaga, võib see olla kergendus. Neile aga, kes õppisid täismahus ja tasuta (st pidid koguma semestris vähemalt 22,5 punkti), võib nende käest nüüd nõutav 200–300 eurot olla takistuseks haridusteel.

Vaidlus, kummale poole jääb ühiskonna rikkam ja kummale vaesem osa, võikski ju jääda elu otsustada, kui reformiga kaasneks tõsiseltvõetav vajaduspõhine õppetoetuste ning tulemusstipendiumide süsteem. Seda on minister seni ka lubanud. Paraku saatis ta kooskõlastusringile eelnõu, mille järgi  hakkaksid 135-eurost toetust saama vaid need üliõpilased, kelle keskmine sissetulek pereliikme kohta jääb alla 280 euro, kusjuures kuni 26. eluaastani loetakse üliõpilane oma vanematega üheks perekonnaks (kui ta ei ole abiellunud või saanud last). Toetust võib saada vaid juhul, kui õppekava on sajaprotsendiliselt täidetud. 135 euroga muidugi keegi ära ei ela ja alla «vaesuspiiri» oleval noorel pole ei kodu abi ega õppelaenu käendajaid kusagilt võtta. Järelikult satub ta surnud ringi: tuleb käia tööl ja täiskoormusega õppida!

Meenutades, et «meie omal ajal ju õppisime täiskoormusega», unustab minister selle, et «omal ajal» garanteeris neljadele-viitele õppimine miinimumpalga-lähedase stipi ja ühiselamu ei maksnud pea midagi.
Ja veel: kõigile vaesuspiiri järgi toetusesaajaiks kvalifitseeruvaile üliõpilastele ainuüksi esimese semestri jooksul toetuse maksmine vajaks 3,4 miljonit eurot, praegu on aga kogu õppetoetuste raha eelarves vaid kaheksa miljonit. Minister taotleb 2013. aastaks selle summa kahekordistamist. Ja ka sel juhul jätkuks rahast vaid umbes 20 protsendile üliõpilastest. Kust aga tulevad lubatud tulemus- ja valdkonnapõhised stipid?
Ilma kindla rahalise katteta on praegu pakutava kõrgharidusreformi parteiline läbisurumine avantüür, mida järgmine valitsus peab korrigeerima hakkama.