Teet Korsten. FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees

Kui ma oleksin fundamentalistliku kallakuga teoloog, ütleks seoses nn abielureferendumi läbikukkumisega – vahest isegi kahjurõõmsalt -, et pühade sakramentidega mängimine viib hukatusse.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Traditsioonilise kiriku seisukohast sektantidel, ehk nö vabakirikutel, sakramente selle mõiste klassikalises tähenduses pole. Sakrament tähendab – nagu see ladina keele baasil sündinud sõna ka ütleb – püha saladust, Jumala armu meieni jõudmise vahendit, asja, mis on kõrgemal meie inimlikust mõõtmest.

Me vähemalt elame luterlikus ruumis – st meie ala on olnud alates XVI sajandist valdavalt luterlik. Ka XIX sajandil lõpus, kui Vene impeeriumi meie osas leidis aset venestamiskatse ja inimesi meelitati riigikirikusse, milleks oli õigeusukirik, see olukord väga ei muutunud. Saaremaal hakkas palju inimesi õigeusklikeks ja sel oli ilmselt pragmaatiline põhjus. Vaesemasse segmenti kuuluvad inimesed lootsid saada maad.