Tüliõun on endiselt töötuskindlustusmakse ning töötukassa reservide paigutus. Ükski tööturu osaliste maksuteemaline sõnum pole praegu sellest templist vaba. Samas näitab ka värske kollektiivlepingutega seotud vaidlus, et kolmepoolsete läbirääkimiste mudelit on põhimõtteliselt tarvis. Praegu paistab, et tööandjad saavad endale meelepärase seadusemuudatuse, ent pinged jäävad traditsioonilises kolmepoolsete läbirääkimiste vormis maandamata. Võib küsida, kas selliste sammudega püütakse tööandjaid läbirääkimistele tagasi osta.



Näiteks tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustamine on Eestis olnud teemaks pikemat aega. Olemuslik ebaõiglus seisneb selles, et töötingimustega seotud riskid, haigustest ja õnnetustest tingitud kulud katame kõik solidaarselt. Samas on võimalus riske vähendada ikkagi nendel tööandjatel, kes teenivad tulu ohtlike tööde arvelt. Teisiti öeldes ei maksa ohtliku töö tellija/tarbija Eestis selle eest õiget riskipreemiat ning osa kuludest jääb praeguste ja tulevaste maksumaksjate kanda. Ka see on elamine tulevaste põlvkondade kulul – küllap nemad juba vaatavad, kuidas maksta kinni seljamudimised ja invaliidsuspensionid.

Kuna tööturu poolte läbirääkimistel on kasutatud ja kasutatakse nüüdki vorst vorsti vastu kauplemist, pole ses asjas siiani mõistliku tulemuseni jõutud. Praeguste läbirääkimiste eripära on teadagi see, et tööandjate ja ametühingute esindajad ei aruta juba mõnda aega valitsusega asju laua taga, vaid teateid edastatakse meedia vahendusel või nurgatagustes. See, et ametiühingujuht Taliga käis eile peaministri loengut kuulamas, on tore katse ja erand. Tööandjate esindajad põristavad tülitrummi kõvemini ja on jäigemad. Nende keskliidu avalikud esindajad on teadagi Enn Veskimägi ja Tarmo Kriis, aga sel organisatsioonil on ka väga mõjukate liikmetega nõukogu. Ei ole päris selge, mis mängu praegu mängitakse, millised trumbid kellelgi on ning millist vahefinišit taotletakse.   

Üks võimalus sirge seljaga läbirääkimistele naasta seisneb personalimuutustes: vaadake, siin on uued mehed või naised, eelmised olid sest jamast veidi tüdinud. Teine võimalus rõõsa näoga tagasi tulla avaneb siis, kui tööandjatel õnnestub telgitaguse kauplemisega valitsuselt mõni järeleandmine trofeeks võtta.

Valitsus omalt poolt on asunud töötukassa patiseisu lahendamiseks seadust muutma. Päevapoliitiliste ja võib-olla osalt isiklikust läbisaamisest tingitud tülide lahendamiseks lammutatakse kolmepoolsete läbirääkimiste vundamenti. Millist oportunistlikku tempu järgmiseks oodata võime?