Ma ei räägi üldse sellest referendumist, sest asi läks juba palju aega enne seda käest. Referendumi teerulli süüdistust on siiski väga raske võtta tõsiselt parteidelt, kes on sarnaseid teerulle ise korduvalt rakendanud. See ei tohiks nüüd küll kellelegi üllatuseks olla, et koalitsioon, s.o. enamus, viib ellu poliitikat, millele opositsioon, s.o vähemus, on vastu. «Miljon» parandusettepanekut täiesti jaburatel teemadel ei ole lahe isegi siis, kui see tundub nii ja neid sõnastades on eufooria võtnud võimust meelte üle. Kas te päriselt ise ka arvate, et küsimused lapiku maa kohta on aja- ja asjakohased ning vajavad parlamendis läbiarutamist?
Eesti iseseisvusega seonduvatest küsimustest tuleb rääkida, kasutagu reaktsioonilised jõud seda ära või mitte ning püüdlused eksimust pisendada ei ole kohased. Tänaseks on tekkinud olukord, kus kahe-nädala-minister Martin Repinski mõistab hukka kindral Ants Laaneotsa tegevuse Eesti iseseisvuse vastu. Et siis mis? «Kas Eesti elu oleks parem Venemaa osana?» No mis küsimus see on?! Eesti Riigikogus! Ei ole juuni 1940.a. Pean tunnistama, et üllatusena esitasid selle inimesed, kellest lugu pidasin. Isegi kui toimuv on nõme ei tohi ise vajuda sama madalale mädasohu. Palun mitte meie parlamendis!