Lauri Vahtre: kolmekuningapäev Ameerika Ühendriikide Kapitooliumil

Lauri Vahtre, ajaloolane. Foto: Tairo Lutter

BLM mässude aegu valitses meedias ja avalikus arvamuses seisukoht, et laamendamine ja vägivallatsemine on kahetsusväärne. Nüüd, Washingtonis toimunu järel, on palju neid, kes juhtunut lausa naudivad, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre.

Öelgu tagantjärele targad mis tahes, aga see, mis 6. jaanuaril 2021 Washingtonis juhtus (või kõigest algas?), oli siiski ootamatu. Valimistulemuste ootamise aegu barrikadeerisid Washingtoni äriomanikud vaateaknaid ja kui selgus, et võitma kipub Biden, võeti aknakatted maha. See näitas üsna kujukalt, et pigem kardeti Bideni pooldajate märatsemist kui Trumpi pooldajate oma. Eile selgus paraku, et selline eeldus oli ennatlik. Tõsi, ega vitriine ei puutunud ka eile keegi, vaid tungiti Kongressi hoonesse õigust nõudma, nii nagu meeleavaldajad sellest aru said, ja on maitseküsimus, kas pidada seda halvemaks või paremaks kui tänavatel märatsemist.

Viimast on Ameerika näinud muuseas kogu möödunud suve. Üksnes BLM protestidel osales 15 kuni 26 miljonit inimest; lõhkumine, rüüstamine ja põletamine tekitas 1 kuni 2 miljardi dollari ulatuses varalist kahju. Selle taustal ei toimunud eile Washingtonis midagi erakordset, sündmuste mastaap on pigem tagasihoidlik.  Kuid õigus on siiski ka neil, kes ütlevad, et on suur vahe, kas märatseda kingapoes või parlamendihoones. On tõesti, ehkki abstraktsel tasandil pole võimalik öelda, kumb neist kahest on ühiskonnale, riigile, vabadusele ja demokraatiale ohtlikum – kõik sõltub olukorrast.