FOTO: Caro / Scanpix

Eesti Vabariik A. D. 2009 meenutab mõne tunnuse poolest üsna täpselt Eesti Vabariiki aastatel 1992 ning 1999. Kuigi ajalugu ei kordu ning sealt paralleelide otsimine ei vii meid alati edasi, on mõningad tollased meeleolud hämmastavalt tuttavad.


Alustagem majandusest. Kõigil kolmel aastal oli Eesti sügavas majanduskriisis - 1992. aastal oli see oma 1000-protsendise inflatsiooni ning majanduse 30-protsendise langusega vast kõige rängem. Töö kaotas ligi 30 protsenti tööealistest elanikest, Eesti riik ei suutnud end isegi elementaarsel kombel maksma panna.

Teisalt on 2008. aasta mõnes mõttes ohtlikum - 1992. aastal oli olukord lihtsalt nii hull, et kaotada polnud tegelikult midagi, 2008. aastal - õnneks - juba on. 1999. aasta kriis jääb oma ulatuselt nende kahe vahepeale.

Sarnane on ka see, et kriis Eestis on kõigil kordadel olnud seotud kas lokaalsete või ülemaailmsete majanduskriisidega. 1992. ning 1999. aastal olid need lokaalsed, 2008. aastal aga kogu maailma haarav, mis ta ka paraku eelmistest raskemaks ning ohtlikumaks muudab.

Kriis on viinud totalitarismi

Eelmisel korral viis samalaadne kriis maailmas totalitarismi - natsismi ning kommunismi tugevnemisele ning selle kaudu uude maailmasõtta.

Sarnane on vähemalt teataval määral ka reageerimine kriisile või selle tõsidusse. Esiteks üritatakse eitada kriisi olemasolu, seejärel varjata selle ulatust ning lõpuks lüüakse üldse käega ning üteldakse, et ega me selle vastu midagi teha niikuinii ei saa.

Maailma vaatamine läbi roosade prillide viib tihti teise äärmusse, pessimismi ning lootusetusse. Korraga ei usu me endasse enam ise ega usu ka teised.

Äärmuslikult pessimistlikud meeleolud kippusid valitsema Eestis nii 1992. kui 1999. aastal, samas suunas liigume ka praegu.

1992. aastal oli maailm Eesti võimalustest väga pessimistlikul arvamusel: tollaseid ajalehti lugedes ennustati meile küll majanduslikku katastroofi, küll kodusõda, küll Venemaa rüppe naasmist.

Tihedam integreerumine Euroopaga kuulus pigem fantastika valda. Ja ega meid seal Euroopas keegi eriti oodanud.

Eesti alistas pessimistid

Ometi tegi Eesti pessimistidele ära: me julgesime vastu võtta valusad, aga vajalikud otsused, väljuda majanduskriisist, vältida kodusõda, vabaneda Vene sõltuvusest ning astuda otsustavad sammud Euroopa suunas, mis on meid praeguseks viinud Euroopa Liidu täisliikmeks. Naasmine Euroopasse oli Eesti selle perioodi suur eesmärk, mille alla painutati kõik teised prioriteedid. See taktika tõi meile ka edu.

Paremini ei suhtutud meisse 1999. aastal. Eesti ime kuulutati maailmas «sulanuks», meile ennustati majanduspoliitilist kokkuvarisemist. Eestis endaski kinnitati, et meie majandusmudel olevat jätkusuutmatu ega suutvat majanduskasvu hoida. Pessimism ronis sisse uksest ja aknast.

Sellel taustal oli NATOsse kutse saamiseks isegi unistada parajalt hull mõte. Keegi ei uskunud, et majanduskriisi ja eelarve puudujääki sattunud Eesti suudab tõsta oma kaitsekulutused lubatud 2 -protsendise tasemele. Mäletan hästi, et kui 2002. aasta suvel Brüsselis NATO peakorteris käisime, öeldi see arvamus meile otse välja: te olete toredad poisid küll, aga NATOsse saamist tuleb teil ikka veel mõnda aega oodata - kuni oma majanduse korda saate.

Oleks me tollal seda juttu kuulama jäänud, poleks me ilmselt NATOsse kunagi pääsenud. Sest mis seal salata, ega keegi meid seal eriti ei oodanud. Ometi tegime pessimistidele ära - Eesti suutis radikaalsete otsuste ja negatiivse lisaeelarve toel kriisist väljuda. NATOga liitumine sai Eesti selle perioodi suureks eesmärgiks, mille alla painutati kõik teised prioriteedid. Ning see taktika tõi meile edu.

Optimism asendus pessimismiga

Vaadates olukorda tänases Eestis ning seda, mida me ise endast arvame või kuidas me teiste jaoks välja näeme, siis ega siin suuri erinevusi ole. Suur optimism on asendunud veel suurema pessimismiga, mis kuulutab, et niikuinii läheme täiega põhja. Kui me ise endasse ei usu, siis pole põhjust loota, et seda keegi teine teeks.

Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Joaquin Almunia teatas just äsja, et Eestil pole lähematel aastatel eurotsooni asja, enne tuleb vaadata, kuidas Eesti oma majanduse jälle korda saab.

Mõne jaoks võib eurotsooni pääsemise võrdlemine NATOga ülepingutatuna tunduda, tegelikult on see Eesti jaoks ka julgeolekupoliitiliselt ülimalt oluline küsimus. Riigid, kes suudavad praeguses olukorras sinna siseneda, saavad endale olulise konkurentsieelise, eurotsoonist väljajääjad jäävad aga vinduma.

Eestit eurotsooni ei oodata

Pole suuremat kahtlust, et ega meid ka eurotsooni nüüd keegi eriti ei oota - nii nagu meid ei oodatud Euroopa Liitu ega NATOsse. Kui tahame aga endale paremat tulevikku ehitada, tuleb Eestil praegu veel lahtiolevast uksest sisse üritada tungida. Sest nõuded eurotsooni pääsemiseks võivad tulevikus mitte leevenduda, vaid pigem karmistuda.

Mida selleks siis teha? Vastus sellele küsimusele polegi sedavõrd keeruline: sama, mis varasemate kriiside juures. Eurotsooniga liitumine tuleb Eestile seada samasuguseks erakondlikke vaidlusi ning kemplemisi ületavaks prioriteediks, nagu seda oli Euroopa Liit ja NATO. Sellele eesmärgi alla tuleb painutada kõik teised prioriteedid.

Selline taktika on meile kaks korda edu toonud ning ta toob meile edu ka nüüd - kui seda soovime. Selleks oleks peaministril tark kokku kutsuda erakondade nõupidamine, kus pannakse paika, kas tegemist on Eesti poliitilist maastikku ühendava eesmärgiga või peetakse vajalikuks praegust olukorda kasutada üksteisele ärategemiseks.

Ma ei ole naiivne ega arva, et sellise üksmeele saavutamine saab kerge olema. Kindlasti mitte. Üritama aga peame. Vaid nii suudame paari aasta pärast uhkelt ringi vaadata ning ütelda «Ära tegime!».

Artikkel ilmus algselt Õhtulehes

.