Ilmar Raag FOTO: Eero Vabamägi/Postimees/Scanpix

Presidendi uusaastatervitus sel aastal oli omamoodi ennast ise kirjutav tekst. 2020 oli jätnud kogu ühiskonnale niivõrd selge jälje COVID-i näol, et sellest mööda minna oli väga raske. Seetõttu sisaldas kõne täiesti ettenähtavaid ja möödapääsmatuid samme, kirjutab kommunikatsiooniekspert Ilmar Raag. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Nii suure kriisi puhul on loogiline enda asetamine müütilise igaühe positsioonile, kus sõnastatakse kõiki inimesi puudutavaid emotsioone. Nii sarnanes selle kõne esimene pool pigem kurvameelsele palvele, kus suurimaks kujundiks on eraldatusest tekkinud üksindus. Täiesti kohustuslikult oli sees solidaarne kummardus «eesliinitöötajatele». See viimane oli ilmselt kõigi maailma riigijuhtide kõige levinum tänavuse uusaastakõne element lõpus kõlava «Head uut  aastat!» kõrval. 

Omal moel on taolised «isekirjutuvalt kohustuslikud» kõnefiguurid alati taoliste kõnede kõige raskem osa, sest trafarettide vältimine on arusaadavalt raske. Kirjanduskriitik ütleks siinkohal, et erilise fantaasiaküllusega presidendi kõnekirjutaja seekord ei üllatanud. Võib-olla ei peagi, kui piisab arusaadavusest.