Mihkel Mutt: presidendi kõnesse mahtus ka mõni varjatud torge

Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest

President tervitus oli ootuspärane, lõimudes ta varasamate sõnavõttudega. Seegi sisaldas üldisemat innustust ja hoolivust, mis esitatud natuke poeetiliselt ja vahel pateetiliselt. Sekka alati ka oma agendat – globalismi, sallivust, erinevusi ja muud säärast, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt. 

Ühelt poolt hea, et koroona ei muutunud presidendi selles tekstis metafooriks, nagu juhtus ta 20. augusti kõnes, kus pandeemiaga seotud piirangud läksid vahel sujuvalt segamini valitsuse väidetavate hiilivate kärbetega meie kodanikuvabaduste osas.

Teiselt poolt mahtus mõni varjatud torge ka sellesse nappi teksti. Ikka need «kiusajaid, kes on häälekad» ja «kel pole piinlik» ja nii edasi. Jah, neid kiusajaid on ja neid tuleb juurde – ka poliitikute ja ajakirjanike seas, sotsiaalmeediast rääkimata. Aga kindel on see, et erinevad ühiskonnagrupid näevad seda kiusu johtuvat täiesti erinevatest allikatest ja avalduvat erinevates vormides (näiteks on viimastel päevadel mu meelest peavoolumeedias kiusatud vaguraid katoliiklasi).