Suur osa Eesti ühiskonna liikmeid on elanud Nõukogude okupatsiooni tingimustes ja neil on isiklik kogemus ajast, mil ajakirjanduses esitati moonutatud pilti tegelikkusest ning ühiskonnateadused tootsid ideoloogilisi konstruktsioone selle moonutatud ettekujutuse õigustuseks. Kuid tegelikkust ei saa lõputult eirata, sellel on hävitavad tagajärjed, isegi kui need ilmnevad aastakümnete järel. Seepärast on ühiskonna jätkusuutliku arengu jaoks vältimatu vaba ajakirjandus ja teadus.
Me elame vabas ühiskonnas, kuid põhimõtteliselt on ka eneseväljendamise puhul õhus valik vabaduse ja vastutuse vahel. Vihakõne kriminaliseerimine on otsustuskoht, kus ühiskondliku hüve – diskrimineerimisvaba avaliku ruumi nimel tahetakse piirata vaba eneseväljendust.
Pikema mõjuga valikukohti seab elu me ette veelgi.
Sõna on võimas relv ja 20. sajandi totalitaarsed režiimid näitasid, et selle abil on võimalik mobiliseerida suuri hulki, et hävitada neid, keda kujutati vaenlasena. Nii on sõnavabadusel piirid, aga kogemus näitab, et nende piiride äärmuslik ahistamine viib olukorda, mis on samuti hukatuslik.
Ajakirjanduse jaoks on sõnavabaduse küsimus üks keskseid. Postimehe kreedo on kajastada reaalsust selle tegelikus mitmekesisuses, piiramata teemasid ja seisukohti ideoloogilistest või võimuhuvidest lähtudes. Ainult hästi informeeritud ühiskond saab teha kaalutletud otsuseid.
Kõike seda on vaja, sest ka tuleval aastal on meil jätkuvalt õnn ja vajadus valida vabaduse ja vastutuse vahel. Olgu küsimuseks see, kas ja milliste teemade üle peaks rahval olema õigus otsustada referendumil – kas valijaskonnal on vabadus valida endale presidenti või on selleks pädevad vaid rahvaesindajad –, ja lõppude lõpuks ka küsimus, kas inimesel on vabadus heita abiellu, kellega ta soovib, soost sõltumatult, või mitte.