Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Juhtkiri Oskus lahkuda lahkumata (1)

Copy
Elmo Nüganen lahkub uuel aastal Linnateatri peanäitejuhi kohalt.
Elmo Nüganen lahkub uuel aastal Linnateatri peanäitejuhi kohalt. Foto: Sander Ilvest
  • Linnateatris saab läbi üks epohh: lahkub Elmo Nüganen
  • Otsus on küpsenud terve aasta
  • Eestlased on teatrirahvas, mistõttu lähevad teatriasjad paljudele korda

Linnateatris saab läbi üks epohh: see hooaeg jääb viimaseks 28 aastat teatrit juhtinud Elmo Nüganenile, kes tegi omaaegsest noorsooteatrist Eesti teatri kullaproovi.

Kakskümmend kaheksa aastat on pikk aeg iga inimese elus. Eesti iseseisvuse taastamisest saab järgmisel aastal kolmkümmend aastat. Kui võrrelda toonast Eestit praegusega, saab selgeks, kui pikk on olnud see aeg nii ajalises kui ka arengu mõttes Eestile, mis rääkida siis inimesest või teatrist.

Kolm aastat tagasi ütles Henrik Kalmet, kes toona oli Tallinna Linnateatri näitleja, et linnateatri bränd on tugevam kui sisu, ja andis mõista, et Nüganen ei tee oma tööd peanäitejuhina. Kas Kalmeti väljaütlemine oli õige või vale, polegi võib-olla meie otsustada, sest me ei tea kõiki tagamaid, aga igatahes pani see teatrite garderoobid kihama üle Eesti – arutati, kellel ja millal on õigus rääkida teatrite siseasjust.

Tänu sellele väljaütlemisele hakati rääkima ja rohkem arutama teatrites sees, mille üheks tulemuseks peetakse ka julget otsust valida Eesti Draamateatri peanäitejuhiks noor Hendrik Toompere. Sest tegelikult ei olnud mitte ainult Tallinna Linnateater, vaid peaaegu kõik Eesti suured teatrid jõudnud või jõudmas loomingulisse kriisi. Välja see võib-olla eriti ei paistnud, sest teatrisaalid olid ju puupüsti täis, publik oli õppinud püsti aplodeerima ja tulemuseks oli peaaegu ideaalne teatripilt.

Aga kuhu minna teatrijuhil, kel suur osa elutööst on tehtud.

Meie teatrikoolidest, Panso koolist Toompeal ja Viljandist tuleb igal aastal kümme või enam noort näitlejat peale, neile pole ruumi. Neile pole ka raha. Noored veel usuvad, et suudavad maailma muuta, aga suurem murdumine toimus vist nooruse ja keskea piiril olevates inimestes, kes mõistsid, et Nüganenid ja Pedajased ja Saaremäed ei kao kuhugi, sest 1990ndatel tulnud põlvkond on veel täies elujõus.

Aga kuhu minna teatrijuhil, kel suur osa elutööst on tehtud – vabakutselise elu ei sobi igaühele, pealegi on nad siiski selles ametis end tühjaks töötanud ja nende väärtused võib-olla ei ühtinud enam noorte väärtustega.

Tänases Postimehes on esimene põhjalikum intervjuu Elmo Nüganeniga pärast lahkumisotsusest teatamist nädal aega tagasi. Otsus ise on küpsenud terve aasta ja viinud tõdemuseni, et nagu ema peab laskma iseseisvuda oma täiskasvanud lapsel, tuleb lahti lasta ka oma teatrist. «Et olen siia pannud ennast ja võimalik, et kogu parima osa endast, ei tähenda aga seda, et midagi siin oleks minu oma,» lausus Nüganen. Jääb loota, et noor põlvkond leiab julgust tulla ja vastutus vastu võtta.

Eestlased on teatrirahvas läbi ja lõhki. Seetõttu lähevad teatriasjad paljudele korda. Nii palju, et mõnikord on kadunud mõistmine, kus on teater ja kus on elu. Aga Nüganeni lahkumine on juhtum, kus teatrielu võib kõnetada ka elu ennast. Ei ole ju teater ainus valdkond Eestis, kus «võitjate põlvkond» on ohje hoidnud kolmkümmend aastat, aga pensionieast veel kümmekond aastat puudu.

Nii vajab Tammsaare igipõline vastandus vanade ja noorte vahel tänapäevast lahendust, mis oskaks anda teed noortele, saatmata vanu sauna eesruumi surma ootama.

Tagasi üles