Kakskümmend kaheksa aastat on pikk aeg iga inimese elus. Eesti iseseisvuse taastamisest saab järgmisel aastal kolmkümmend aastat. Kui võrrelda toonast Eestit praegusega, saab selgeks, kui pikk on olnud see aeg nii ajalises kui ka arengu mõttes Eestile, mis rääkida siis inimesest või teatrist.
Kolm aastat tagasi ütles Henrik Kalmet, kes toona oli Tallinna Linnateatri näitleja, et linnateatri bränd on tugevam kui sisu, ja andis mõista, et Nüganen ei tee oma tööd peanäitejuhina. Kas Kalmeti väljaütlemine oli õige või vale, polegi võib-olla meie otsustada, sest me ei tea kõiki tagamaid, aga igatahes pani see teatrite garderoobid kihama üle Eesti – arutati, kellel ja millal on õigus rääkida teatrite siseasjust.
Tänu sellele väljaütlemisele hakati rääkima ja rohkem arutama teatrites sees, mille üheks tulemuseks peetakse ka julget otsust valida Eesti Draamateatri peanäitejuhiks noor Hendrik Toompere. Sest tegelikult ei olnud mitte ainult Tallinna Linnateater, vaid peaaegu kõik Eesti suured teatrid jõudnud või jõudmas loomingulisse kriisi. Välja see võib-olla eriti ei paistnud, sest teatrisaalid olid ju puupüsti täis, publik oli õppinud püsti aplodeerima ja tulemuseks oli peaaegu ideaalne teatripilt.
Aga kuhu minna teatrijuhil, kel suur osa elutööst on tehtud.
Meie teatrikoolidest, Panso koolist Toompeal ja Viljandist tuleb igal aastal kümme või enam noort näitlejat peale, neile pole ruumi. Neile pole ka raha. Noored veel usuvad, et suudavad maailma muuta, aga suurem murdumine toimus vist nooruse ja keskea piiril olevates inimestes, kes mõistsid, et Nüganenid ja Pedajased ja Saaremäed ei kao kuhugi, sest 1990ndatel tulnud põlvkond on veel täies elujõus.