Olukorrast ajakirjanduses ⟩ Rein Lang: ajakirjanduse kaks tegematajätmist möödunud aastast

Rein Lang ja Väino Koorberg tegid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses» kokkuvõtteid möödunud aasta meediapildist. Lang tõstis esile kaks teemat, mida ei käsitletud tema hinnangul piisavalt. Koorberg kritiseeris sisu ja reklaami segunemist sisuturunduse sildi all.

Rein Langile jäid jõuluaegses meediapildis silma poliitikute aastalõpuintervjuud. Ta meenutas, et juba eelmisel aastal juhtisid nad tähelepanu, et intervjuud riigijuhtide ja kõrgete poliitikutega kõigis kanalites muutuvad igavaks, sest enamasti pole midagi öelda ega midagi küsida. Jõulude ajal ei taheta ka teravaks minna. «Siis tuleb mingisugune mannapuder, mis voolab tuppa. Kas sellel on mõte? Minu meelest ei ole. Aga pange tähele, järgmine aasta on olukord täpselt samasugune,» kritiseeris ta. 

Koorberg tõstis taas esile Tiit Hennoste esseed Vikerkaares, kus Hennoste käsitleb Eesti ajakirjandust 2010ndatel. Koorberg võttis kokku, et Hennoste heidab ajakirjandusele ette põhimõtetest loobumist, mis väljendub sisu ja reklaami segunemises ja asjaolus, et varem eraldi hoitud uudise ja arvamusartikli asemel on hakanud domineerima kõikehõlmav lugu. «Kui varem ajakirjanik esitas faktid ja ajakirjaniku allikad esitasid arvamusi, siis nüüd on kõik läbisegi. Osa lugusid kujutavad ainult ajakirjaniku enda maailmavaadet või arvamust. Selle kohta on mul mitmed tuttavad ajakirjandusprofessorid küsinud, mis vahe on arvamuslool ja analüüsil.»

Lang tsiteeris Siim Pauklini artiklit Sirbis: «Tundub, et ajakirjanikud ei ole enam objektiivse info ja faktide edastajad, vaid info emotsionaalsed interpreteerijad ja suhtekorraldajad.» 

Ta rõhutas, et ka nemad on saates korduvalt kritiseerinud ajakirjanike ja suhtekorraldajate koos õpetamist. «Mina olen sellele põhimõtteliselt vastu. Sama meelt on ka Mart Kadastik, kauaaegne Postimehe peatoimetaja. Aga see kõik jätkub nagu õiguslik järjepidevus.»

Koorberg ütles vastu, et praegune kõrghariduse rahastamise mudel 10–12 ajakirjaniku eraldi koolitamist kahjuks välja ei kanna, sest pearaha eest ei ole võimalik õppejõududele palka maksta. Lang tõstis esile, et palju vähem räägitakse Balti filmi- ja meediakolledžist Tallinna Ülikoolis, kust peaksid tulema raadio- ja teleajakirjanikud. Nende tähendus meediapildis on põhjendamatult väikseks jäänud, avaldas ta kahetsust.

Aastat kokku võttes võtsid saatejuhid vaatluse alla selle, mis jäi ajakirjandusel 2020. aastal tegemata. Esiteks heitis Lang ette, et lõhki ei löödud kütusekartelli. Ta meenutas, et nad on probleemi purenud vähemalt kümnes saates ning kutsunud üles ajakirjanikke jõulisemalt lähenema, aga peale Postimehe majandusajakirjaniku Tõnis Oja ei näinud ta kedagi, kes oleks vaevunud teemat süvitsi uurima. «Kui kütusefirmade esindajad saavad naeratava näoga tulla kaamera ette ja ajada eesti rahvale sulaselget jama selle kohta, et kõik hinnad kõigis tanklates on ühesugused ja liiguvad ühesuguselt seetõttu, et meil on ülitugev konkurents kütusefirmade vahel, siis siin on midagi nässus.»

Teise punktina tõi Lang välja, et Eesti ajakirjandus ei pidanud tähtsaks, kuidas koroonaabi sildi all jagati maaelu arendamise sihtasutuse kaudu välja umbes 200 miljonit eurot toetust, millest suur osa läks teatud ettevõtete finantseeringuks. «Arvatakse, et ju seal mingi suri-muri käib, aga see on normaalne korruptsioon,» kirjeldas ta.

Põhjalikult võeti ette olukord rahvusringhäälingus. Lang nimetas 2020. aastat rahvusringhäälingu moraalse allakäigu aastaks, kui avalik-õiguslik kanal moondus aina enam turundusplatvormis. Veel eelmisel aastal prooviti seda teha varjatumalt, heitis ta ette.

Koorberg sõnas, et tundub, justkui ringhäälingul programmiraha ei ole ning see tuleb hankida teiste vahenditega. Eelmisel nädalal tuli välja, kuidas linnavalitsused hakkasid ERRile maksma hommikuste «Terevisiooni» saadete eest, et enda linna ja poliitikuid eetrisse saada. Koorberg avaldas imestust, et tavaliselt ajakirjandusliku sõltumatuse puhul ülitundlik ringhääling sellises praktikas probleemi ei näe või ei taha näha. Sama mure on nende saadete puhul, mida on finantseerinud Euroopa Liit. 

Laiemalt on tegemist reklaami ja selle varjatud vormi ehk sisuturunduse sissehiilimisega. «Mitte üksnes reklaam rahvusringhäälingus ei ole ebaseaduslik ja ebaeetiline, vaid varjatud reklaam on ka ebaseaduslik. Selle tõttu ütleks ma, et tegemist on ebaseadusliku asjaga,» ütles Koorberg.

Pihta sai ka ERRi 65. tegevusaasta tähistamine, milleks on Koorbergi meelest valmistutud juba vähemalt kolm aastat. «Me Reinuga mõtlesime saadet ette valmistades hirmuga, kui me tuleval aastal peaksime esimese olulise päevakorrapunktina mainima, et nüüd me hakkame valmistuma Eesti Televisiooni 70. aastapäevaks ja mis tulevärki sealt kõik veel tulema hakkab.»