Poliitikaguru toimetus võttis lõppeva keerulise aasta kokku ning andis välja aasta mõjutajate, tõusjate, langejate ja ellujääjate tiitleid. Tormilises lähiminevikus sobrasid Erik Moora, Tõnis Leht, Andreas Kaju ja Keit Kasemets.
Loomulikult oli fookusteemaks koroonapandeemia ning pikemalt peatuti teadlaste rollil ja positsioonil
«Päris esimestel nädalatel ja kuudel sumasid ka paljud eksperdid üsna sarnases hämaruses ja udus nagu ajakirjanikud, poliitikud ning teiste valdkondade inimesed, kes kaasa mõtlesid,» nentis Tõnis Leht. «Tõsikindel tunne, mis on teaduslikult õige-vale, kujunes aja jooksul. Maskid on hea näide, kus on jõutud teadusliku konsensuseni, et sellest on kasu. Sama ka ventilatsiooniga - on konsensus, et leviku aluseks on suuresti aerosoolid. Kogu seda protsessi on iseloomustanud teadlaste ja ekspertide suurem kuulamine, aga samal ajal on mitmel pool ka päris teravad vägikaikaveod poliitikute ja ekspertide vahel.»
Keit Kasemets täiendas seepeale, et viirusega on väga hästi hakkama saanud riigid, kus teadlaste roll on olnud väga suur. Näidetena tõi ta välja Saksamaa ja Jaapani. «Praegu, kui me vaatame, kuidas Saksamaa vaktsineerimisele läheneb, siis nad mudeldavad väga täpselt, missugustes vanusegruppides on kõige rohkem võimalik eluaastaid võita.»
Erik Moora tõi ühe pettumustvalmistava õppetunnina välja, et on olnud teadlasi, kes kommunikatsioonis paigutavad end võimule sobivasse vormi. «Põhimõtteliselt hakkavad valitsusele tuge tegema mingite väidetega, mis on tolle hetke teaduslikust perspektiivist juba kahtlased või ebaviisakad ning tekitavad sellega segadust juurde. Kui poliitiliselt on mingi asi ebamugav ja tajutakse, et poliitiline vaade on seal, siis teadlased lähevad toetama ja põhjendama poliitilist positsioonist. Seda on mitmetes riikides nähtud ja ma arvan, et ka Eestis pole see võõras.»
«Ilma kriitilise mõtlemiseta ei ole võimalik elada,» resümeeris Andreas Kaju. «Inimesed peavad suutma elada edasi sellega, et tuleb väga vastuolulist informatsiooni, eriti kriisiolukordades. Ainult autokraatlikes riikides on infoliikumist võimalik monopoliseerida. Inimesed peavad suutma ise teha otsuseid ning keegi seda vastutust neilt lähiajal ära võtma ei hakka.»