Silver Meikar: puhastustuli on ainuke võimalus

Silver Meikar Foto: Toomas Huik

Inimõiguste Instituudi nõunik Silver Meikar kirjutab, et nõrga sisedemokraatiaga ja korrumpeerunud juhtimisega erakonnad kasvatavad uut põlvkonda moraalilagedaid poliitikuid, kes saavad olla vaid eelmistest veel küünilisemad.  
 

Poliitilise moraali kriisi jäämäe veepealne osa on, et mõned poliitikud ja erakonnad panevad teadlikult toime ühiskonna õiglustunde vastaseid tegusid, mida vahel avastab uurimisorganite või ajakirjanike terav silm. Märksa ohtlikum osa asub sogase vee all, poliitika süsteemis ja seal tegutsejate peas. Isegi paljud patustamisega vahele jäänud ei suuda siiralt mõista, et on millegi vastu eksinud.

Rusikahoop näkku on ühtemoodi valus, olenemata sellest, kas lööja mõistab oma teguviisi kurjust või peab seda normaalseks. Vahe on selles, et teisel juhul normidest ja seadustest ei piisa ning isik jääb alati otsima võimalust end veel kord vägivalla abil kehtestada. Need, kes arvavad, et «poliitika ongi räpane mäng», peavad varjatud annetuste vastuvõtmist, inimestega mittearvestamist, illegaalset luuretegevust ja mõjuvõimuga kauplemist tavapäraseks.

Mitte miski ei seo rohkem kui ühiselt sooritatud kuritegu. Erakonna rahaasjade ja võimule saamisega kaasnevate positsioonide jagamise eest vastutava peasekretäri ametit ei usaldata kunagi isikule, kes võiks parteiladviku eksimusi paljastada. Lojaalsuse ees tagatakse talle täielik toetus ja kaitse, kui ta ise peaks skandaali sattuma.

Isiklikult on mul Priit Toobalist kahju, nagu mul on kahju noortekolooniasse sattunud poisiohtu mehest. Tolle pätitembud on paljuski ju põhjustatud välistest teguritest: kehvast kodusest kasvatusest, halbadest sõpradest ja/või kuritegevust soosivast ümbruskonnast.

Parteis kiiret karjääri ihalev noorsand peab omaks võtma kehtestatud reeglid ning tõestama jäägitut lojaalsust eliidile. Nii toodavad nõrga sisedemokraatia ja korrumpeerunud juhtimisega erakonnad uut põlvkonda moraalituid poliitikuid, kes saavad olla vaid eelnevatest küünilisemad. Nemad ju ei ole ju kunagi näinud, et saab ka teisiti. Meil jääb üle vaid kurvalt ohata: «Nii noor ja juba korruptant.»

Korruptsioon erakondades on oht riiklikule julgeolekule. Kui ka 600-eurose annetuse peale kahtlaselt ärimehelt võidakse algatada riiklik uurimine, siis mida on valmis tegema riigivõimu juures olev poliitik selleks, et päevavalgele ei tuleks märksa suuremad varjatud annetused? Ebaseadusliku tegevusega seotud poliitikud muutuvad kergesti küsitava moraaliga ärimeeste šantaaži objektideks ja seda enam, mida kõrgemale nad karjääriredelil tõusevad.

Ainuke võimalus poliitilise moraali­kriisi ületamiseks on puhastustuli erakondade sees ja poliitikute peas. Need, kes teavad, peavad avalikult rääkima, ning need, kes on eksinud, peavad poliitikast lahkuma. Selle saavutamiseks pole vaja uut karmimat seadust, vaid tegelikku sisedemokraatiat.

Üheks sisedemokraatia oluliseks instantsiks, mis võimaldab moraaliküsimusi arutada partei sees, on aukohus. Aukohtud ei ole lahenduseks kriminaalse tegevuse puhul, kuid võivad seda olla juhtumitel, kui juhtivatel kohtadel olevad erakonnaliikmed lähevad vastuollu partei või ühiskonna väärtuste ja põhimõtetega. Näiteks nagu reformierakondlik Otepää vallavõim, kelle tegevusele hinnangu andmise võttis erakonna aukohus lõpuks menetlusse.

Selle juhtumi puhul on tõrvatilgaks meepotis asjaolu, et sisedemokraatia masinavärgi lükkas käima vallavõimu kahtlaste tegevuste meediasse jõudmine. Sama tuleb öelda ka teiste erakondade aukohtu tegevuse kohta. Mis «sise-» see on, kui ta sõltub olulisel määral välistest teguritest?

Pole ime, et IRLi uue esimehe kandidaatide esimese väitluse põhiteemaks kujunes erakonna sisedemokraatia kesine olukord. Kindlasti ei tohiks IRLi liikmed pimesi uskuda kandidaadi ilusaid lubadusi ausast, kaasavast ja avatud asjaajamisest. Erakonna suurkogul 28. jaanuaril võiksid valijad enne sedeli kasti laskmist mõelda, kas «äraostmatute» positsiooni kinnistumine erakonna ladvikus on toimunud demokraatia väärtusi järgides.

Mõnes mõttes on parteide sisedemokraatia kindlate piirideta ala, mille suhtes võib eksisteerida sama palju erinevaid arvamusi kui demokraatia suhtes üldiselt. Nende mõlema eesmärk on aga luua süsteem, mis tagab, et keegi ei saaks valitseda üksi ja igavesti. Sellise süsteemi osaks on kokkulepitud normid, institutsioonid ja protsessid. Parteide sisedemokraatia tagamisel on kõige olulisem protsess ehk kuidas asju tehakse.

Pakun välja viis printsiipi, mille alusel võib hinnata demokraatia olemasolu (või selle puudumist) iga erakonna sees. Need on järgmised: info kättesaadavus kõigile liikmetele; mehhanismid, mis välistavad otsustega manipuleerimise; sõnavabadus ja võimalus parteipoliitikat mõjutada; sisuline võimalus saada valituks juhtorganitesse; erakonna rahastamise ausus ja läbipaistvus.

Iga selle printsiibi kohta võiks kirjutada raamatu ning ka siis ei oleks teema ammendunud. Kindlasti on kõikidel erakondadel ruumi sisedemokraatia parandamiseks, kuid kõik ei ole kahtlemata ka üdini halb. Kolmanda printsiibi heaks näiteks Reformierakonnas oli viimaste parlamendivalimiste programm, mis koostati pikkade avatud arutelude tulemusena. Halvaks pean ma Reformierakonna puhul aga sisedebati arendamiseks loodud e-foorumit, mis sõnavabaduse asemel annab võimaluse seda hoopis pärssida. Vähese kasutajaskonnaga e-demokraatiavahendist ideed sageli kaugemale ei jõuagi.

Samas on tegemist võrdlemisi tühise näitega võrreldes juhtumitega, kus mõne erakonna sisedemokraatia on muudetud sisediktatuuriks. Kui erakonnad jagavad mitteparteilisi töökohti vastavalt lojaalsusele, kui saadikutel keelatakse isegi valla lehte kirjutada või tuuakse olulisteks hääletusteks kohale uued, äraostetud parteiliikmed, sarnaneb see rohkem Valgevene režiimi kui põhjamaise demokraatia vahenditega.

Kriitikanoolte lendu laskmisest hoolimata kinnitan, et Eesti parteid on tunduvalt paremad kui enamikus teistes 90ndatel vabanenud riikides. Samuti usun, et parlamentaarne demokraatia on 21. sajandil parim valitsemisviis ning me oleme paarikümne aastaga suutnud üles ehitada üle ­ootuste hea riigi.

Seega ei ole ma mitte niivõrd kriitiline, vaid pigem mures. Mures sellepärast, et näen võimu konsolideerumist ning alternatiivide kadumist. Mures, sest parlamentaarse demokraatia alustalad – erakonnad – ei suuda alati mõista oma vastutusrikast rolli. Mures, sest usalduse kadumine erakondade suhtes tähendab alternatiivi – «valgustatud juhi» – populaarsuse tõusu. Ning kõike seda kultiveerib sisedemokraatia ebapiisavus.

Erakondade sisedemokraatia vähikäik algas Res Publica «uue poliitikaga», mida ehiti avatuma ja ausama asjaajamise lubadusega. Tegelikult pani see aluse suletud, populistlikule ja tehnokraatlikule marketingipoliitikale. Ka mina arvasin ekslikult, et noor «äraostmatu» erakond muutub aja jooksul vanade parteide sarnaseks. Vastupidi, Res Publica edu sundis teisi võtma üle nende populistliku taktika ja turundusvahendid.

Üheks parteide eesmärgiks sai liikmeskonna laiendamine vahendeid valimata. Kaubanduskeskuses pensionifondikampaania stiilis erakonda värvatud uuelt liikmelt ei saagi nõuda, et ta liikmemaksu maksaks või oma maailmavaatelt mingit kindlat klassikalist ideoloogiat toetaks.

Sellest veelgi ohtlikum on parteimaastiku väljakujunemisega kaasnenud parteidistsipliin ning sisulise võimuvahetusvõimaluse kadumine. Jah, parteide esimehed, peasekretärid ja piirkondade juhid vahetuvad, kuid uued jätkavad samade vahenditega ega soovi päevavalgele tuua eelkäijate kahtlaseid otsuseid ja tegusid.

Vastupidise näite leiame Saksamaalt, kus 2003. aastal viisid Saksa liberaalse partei FDP uued juhid skandaali kinnimätsimise asemel ise politseisse dokumendid, mis näitasid nende parlamendisaadiku Jürgen Möllemanni kahtlasi rahatehinguid. Möllemann andis 400 inimesele kokku 3,5 miljonit eurot, et nad kannaksid selle oma nime all annetusena parteikontole. Kohtuprotsess käib siiani ning FDPd ootab trahv, mis on vähemalt illegaalselt annetatud summa suurune. Varjatud annetuse teinud sajad inimesed on saanud kriminaalkaristuse ning Möllemann sooritas 2003. aastal (tõenäoliselt) enesetapu.

Ka Eesti poliitika oleks oluliselt puhtam, kui uued juhtorganitesse valitud poliitikud ei pelgaks tuhnida vanades paberites ja pöörduksid kahtlaste tehingute asjus õiguskaitseorganite poole ning kõik lihtliikmed nõuaksid, et nende erakonna poliitikud käituksid moraalselt. Päevaskandaalide lahendamine võib aidata kriisist üle saada, kuid pikaajaline muutus saab toimuda siis, kui keskenduda süsteemsetele puudustele.
Silver Meikar on Reformierakonna liige. Ta oli riigikogu XI koosseisu liige 2007–2011 ja X koosseisu liige 2003–2004 ning 2006–2007.